Aivar Haller: Lihtne inimlik armastus
Igapäevane teabevoog kasvab piiritult. Enamik lugejaid teeb oma valiku lihtsalt üle pealkirjade rullides. Kommenteerija otsib ühe lööva lause, millest kinni haarata ja millele kohe vastu lüüa. Kontekst ja seosed pole olulised, tähtis on lüüa kiiresti, sest esimene kommenteerija korjab enim nn laike.
Meie avaliku suhtlemise mudel meenutab primitiivset arvutimängu, kus mängija ülesanne on lennata kiirelt üle maastiku ja tappa kõik, mis liigub. Aga mis on kommentaariumis peetava digitaalse tapatalgu mõte? Koguda laipu ja laike? Miks? Kas selleks, et olla see õige ja valedele koht kätte näidata? Või selleks, et olla teistest parem? Võitja?
Õige ja vale
Idee nimetada midagi või kedagi “õigeks” eeldab, et midagi või kedagi teist saab nimetada “valeks”. Frontaalne vastandumine on kujunenud normiks. Kui keegi pakub enda meelest hea lahenduse, siis leidub kindlasti keegi, kes väidab, et see lahendus on täielik jama. Kas selline vastandumine on vajalik? Kas saab jääda väärikaks, hoolimata erimeelsusest?
Tundub, et meid saab siin aidata lihtne inimlik armastus. See armastus, mis ütleb, et pole tähtis, kes on õige või vale. Tähtis on see, et kedagi ei kahjustata! Ja et mõlemad pooled leiaksid oma tõe ja kasu. Ainus tõeline kasu on alati kahepoolne.
Kõik meie ümber ja sees on pidevas liikumises. Talupojatarkus ütleb, et kõik, mis liigub, see muutub. Usutavasti võib siit teha lihtsa järelduse, et elu põhiolemus on muutus. Iga päev ja igal pool: poliitika, majandus, filosoofia, teoloogia, geofüüsika jne. Rääkimata näiteks inimesest, perekonnast ja ühiskonnast.
Püha Franciscus palus Jumalalt meelerahu mitte muretseda asjade pärast, mida ta muuta ei saa, ja julgust muuta asju, mida muuta saab, ning tarkust nende kahe vahel vahet teha. Kaheksandast klassist alates on see tarkusetera olnud mul peas. Paraku mitte südames. Aeg-ajalt olen seda kirjutanud pühenduseks ja jälle mõistnud, et olen kahepalgeline. Minu sõnad ja teod ei kattu. See on nii inimlik – teada, mis ja kuidas on õige, ning jätta see teadmine tarkuseks rakendamata. Seetõttu oli pikki aastaid minu jaoks normaalne võidelda tuuleveskitega ja kurta, et elu on ebaõiglane.
Nüüd tean, et elu on erakordselt erapooletu. Kui sekkun ja tegelen endast sõltuvaga, siis olen aktiivne muutja. Kui valin mitte sekkuda, olen lihtsalt üks muudetav. Elu läheb kindlalt edasi, aga kõige olulisemad valikud mu elus jäävad alati minu teha!
Olen viimase aastakümne jooksul kohtunud ligi kolmesaja Eesti kooli õpilaste, õpetajate, lapsevanematega. Noori huvitab, miks täiskasvanud arvavad, et just nemad teavad lõplikku tõde. Õpetajaid huvitab, miks noored üha rohkem ja jõulisemalt piire rikuvad. Lapsevanemaid huvitab, miks nii õpetajad kui ka oma lapsed suhetes nii tõrksad on.
Alustan alati samast – looduse seadustest. Üks olulisemaid on Newtoni kolmas seadus. Küsin, et kes teab seda seadust, ja ikka tõuseb mõni käsi. Panen oma käe vastu seda kätt ja hakkan suruma. Enamasti hakatakse vastu suruma ning seadus saabki näitlikult selgeks: igale jõule on vastujõud, sama suur ja vastasmärgiline.
See looduse seadus on suhtlemise alusreegel. Noored hakkavad selle äratundmise rõõmus naerma. Täiskasvanud aga küsivad nõutult – mida ma siis pean tegema? Kas ma ei tohigi oma lapsele või õpilasele tema kohustusi meelde tuletada? Kas siis korda nõuda ei tohigi?! Absurd!
Esmapilgul tundub tõesti, et olukord on absurdne. Kogemusõppe huvides palun see pahameele tunne ära tunda ja meelde tuletada konkreetne olukord. Mida tavaliselt teen, kui pahaseks saan? Mis on selle tavapärased tagajärjed? Kohatu oleks küsida, kas ärritumine muudab olukorra ja enesetunde paremaks. Miks ma siis ärritun?
Osa inimesi usub, et elu mõte seisneb olelusvõitluses, “õige” olemises. Mina usun, et elu on tervik, milles “õige” ja “vale” on koos. Enne kui ma pole tunda saanud hoolimatust, ei tea ma hoolivuse tähendust. Alles siis saan teadlikult valida, kumb mina olen. Ma näen siin head põhjust “halvale” tänulik olla!
Üks minu õpetajatest ütleb, et elu on mõttetu ja see on Looja suurim kingitus inimkonnale. Minu elu on mõttetu, kuni mina annan talle mõtte. Kindlameelsus on seejuures määrava tähtsusega.
Vastandile andestamine
Elu tervikuna hindav inimene on reeglina teadlik looduse seadustest ja lähtub neist oma elus. Üks selline seadus ütleb, et kohe kui olen valinud, kes ma olen, saan oma ellu vastandi. Selge, miks see vajalik on! Vastandile andestamine, talle tänulik olemine ning seeläbi tema vabaks laskmine teeb võimalikuks keskenduda ja pühenduda jäägitult oma valikule.
Kui sellest aru saame, suudame üldjuhul vältida vastandumist ja avada oma südame lihtsale inimlikule armastusele. See tingimusteta armastus lubab igal inimesel olla erinev ja eriline. Lihtne inimlik armastus annab võimaluse elada aktiivset ja sihikindlat elu ilma kedagi kahjustamata. Mulle tundub, et Eesti rahvas vajab armastust ja andestust praegu rohkem kui kunagi varem. Kas meis on piisavalt tarkust järgida lihtsaid looduse seadusi ning loobuda teiste ja seeläbi enda kahjustamisest?
