Aivar Viidik: Minu lonkav e-Eesti
Ausalt öelda ei teadnud küll. Aga mõistagi olin selle info eest tänulik.
Internetipanka sisenedes tuletas mu kodupank vahepeal ununeda jõudnud fakti taas meelde: “Teie ID-kaardi sertifikaadid aeguvad 15.12 kell 23.00.”
Nende teadete taustal tuli mulle meelde minu e-riik ehk veebiportaal www.eesti.ee, koht, kus igal kodanikul on oma virtuaalne kodu ja kustkaudu minu riik minuga seotud teemadel suhtlema peaks.
Uuendusmeelses e-Eestis, milline me ju olla tahame, peaks internetis inimeseni jõudma kogu teavitus, mis puudutab tema kodanikukohustusi ja ka õigusi-võimalusi. Pean väga loomulikuks, et just selle portaali kaudu annab riik mulle teada ka minu isikut tõendava dokumendi või ükskõik millise, näiteks rahvusvahelise ravikindlustuskaardi lõppemise tähtaja.
Paraku ei mäleta, et sealtkaudu oleks minuni jõudnud ükski teavitus peale e-valijakaardi oma. Ometi olen Eesti.ee postkasti suunanud edasi töömeilile, mida iga päev aktiivselt kasutan.
Tõsi, end www.eesti.ee lehele sisse logides ja selle sisusse süvenedes saab sealt infot, kuidas käituda juhul, kui dokumenti on vaja uuendada, aga vaevalt meist keegi liiga tihti sinna lehele satub ja ega me oma dokumentide aegumistähtaegugi teadlikult liiga tihti uuri.
Tunnistan ja samas kahetsen siiralt, et olen maha maganud nii passi, juhiloa kui auto ülevaatuse tähtaja. Mitte pahatahtlikkusest, vaid seetõttu, et pakilisemad teemad igapäevaellu sagedamini ja jõulisemalt sisse kiiluvad. Elame ajastul, kus infot on kõige meeles pidamiseks lihtsalt liiga palju.
Ehk siis oleme oma riigiga vahekorras, kus ise peame olema aktiivsed, et end aidata. Ometi tundub mulle, et aeg ja põhjus oleks see kontakt ringi pöörata.
Näiteks teatab kindlustusfirma mulle igal aastal vähemalt kuuajalise varuga ette, et mu maja- või autokindlustus vajab uuendamist. Hiljuti sain ühe ajakirjaga seoses teate, et “palume tellimus uuendada 3 kuud enne tellimuse lõppemist, et garanteerida katkematu tellimus”. Samuti teatas mu kodupank varakult minu krediitkaardi aegumisest, ja seda viisil, et “teie uus krediitkaart on valmis ja asub Teie kodukontoris ja saate selle kätte…” Vähe sellest – ka PIN jäi samaks!
Mis see siis tähendab? Et minu Rootsi pank hoolib minust rohkem kui minu Eesti riik? Ei kõla just liiga kenasti. Olgugi et tean ju, et pank tahab minu raha, on ta suutnud meie suhtluse viia tasemele, kus ta on elu kergemaks teinud. Aga seda ootab kodanik ju ka oma riigilt. Ja lõppeks tahab ju ka minu riik minu raha!
Niikaua aga, kuni www.eesti.ee olulisema omapoolse uudisena teatab mulle, et “Kuperjanovi pataljoniülema kell sai tabamuse kuuenda lasuga”, mu elu kergemaks ei muutu. Ausõna!
