Ajakirjaniku uusaastasoov: ära ole naabrist parem, tunne elust rõõmu!

„Kümme aastat tagasi ei käinud minu vastuvõtul ärevus- ja paanikahäiretega kümneaastaseid lapsi. Nüüd on see tavaline,“ ütles mulle jõulupühade eel perearst Eve Kivistik. Ning viitas, et see on saavutuskeskse, iga hinna eest teistest parem olemise suunitlusega ühiskonna tulemus.

Nojah, mõtlesin. Eks see nii ongi. Aga et „naabrist-parem“ mulle nii ehedalt ja nii ruttu näkku kargab, ei osanud oodata.

Esimene pilt. Kiviõli suusakeskus, teine jõulupüha. Baltimaade kõrgeim tehismägi on paksult talverõõme nautivaid eestimaalasi täis. Minagi algaja lumelaudurina nende seas.

Laud kaenlas poolde mäkke ja ettevaatlikult ühest servast teise tüürides alla. Jumal teab mitmendal laskumisel kohtun mäejalamil kolmeliikmelise perega: ema, isa ja umbes nelja-aastane tütar. Viimasele on lumelaud jalgade külge kinnitatud ning emal lükkab ta mäest alla, isa suunas. Kui laps vahepeal ei kuku, püüab isa plika kinni, lohistab ema juurde tagasi ja kõik kordub.

Tähelepanuväärseim on asja juures see, et pisike tüdruk röögib nagu ratta peal „Ma ei taha! Ei taha!“, nägu punane ja pisarakriimuline. Ema ja isa tegutsevad aga häirimatult edasi. Ühel hetkel, kui kisa ikka juba väga suureks läheb, näen, kuidas ema last raputab ning talle rusikaga kõhtu tonksab. „Ära karju! Sa PEAD sõitma õppima! Siis me saame kõik koos suusapuhkusele minna,“ saadab põhjendus rusikalööki. Ja šõu kestab edasi, oma paar tundi.

Teine pilt. Kuusalu spordikeskus, uue aasta esimene laupäev. Vaikne, rahvast pole. Administraatorit leti taga ka mitte. Küll aga kostub hääli lähedalasuvast tualetist. Hetke pärast kihutavad must mööda ja uksest välja kaks teismelist tüdrukut, veider lõhn järel lehvimas ning administraator sabas. Viimane haarab telefoni ja valib 110.

„Mul olid siin kaks 14aastast tüdrukut. Tulid ja küsisid, kas tualetti tohib minna. Otse loomulikult ma lubasin! Kui nad sinna aga liiga kauaks jäid, läksin vaatama ja leidsin nad kempsupõrandal istumas ja viina joomas. Jah, VIINA!“ teatab ta häirekeskuse korrapidajale. See siis oligi see lõhn!

Nähtu lööb mu tummaks. Täiega ja päriselt. Ning paneb küsima, mis toimub 14aastase lapse peas, et ta viina jooma hakkab? Millised mõtted liiguvad ema kõrvade vahel, kes suusamäel oma lapsele rusikaga kõhtu lööb? Mida mõtleb perearst, kui järjekordset kümneaastast paanikahäirega last näeb?

Kõik need küsimused koos tekitavad uusaastasoovi: tõmbame pidurit enne, kui lootusetult hilja! Õpetame oma lastele, et suusamäel on põhiline suusarõõm, mitte see, et tuleb kihutada kiiremini ja kaugemale ja paremini kui naabripoiss. Sest kui me seda täna ja kohe praegu ei tee, on järgmine viinajooja spordikeskuse tualetis ja perearsti vastuvõtul nelja-aastane õnnetu lumelaudur.