Aleksei Turovski: Don Quijote ja internet
On hämmastav, kui paljudele inimestele tuleb uudisena väide, et pärisinimene kuulub loomariiki: imetajate klassi, esikloomaliste seltsi ja inimlaste sugukonda.
Mul on üks tuttav meesterahvas, nüüd juba mitte enam esimeses nooruses, kes pikki aastaid oli veendunud ja resoluutselt kinnitas, et tema kuulub küll seeneriiki. Ta ei olnud küll kindel, kas ta on puravikuline, mõni riisikas või pilvik, kuid alati hoiatas inimesi, kellega kontakti astus, et ei ole välistatud, et ta on mürgine, ning alati lisas, et kui ta ka on mürgine, siis see võime on tal ainult ja eranditult enesekaitseks ning mitte ründamiseks.
Viimasel ajal on tema veendumus viimases küll kõikuma löönud, kuid loomariiki ei ole ta nõus end arvama. Selle viimase poolest kuulub ta loomulikult väga suure inimkontingendi hulka, kes kategooriliselt ja isegi raevukalt vaidlevad väitega, et pärisinimene kuulub loomariiki. Olgugi et sõnajalgadeks või vetikateks nad end ei pea.
Piiritu loovus
Zooloogina olen alati valmis argumenteerima, kuid loomulikult ei hakka ma oma arvamust inimestele peale pressima. Päris-inimene on loomult loov liik ja loovus on (inimese juures) kõigi märkide kohaselt piiritu. Kindlasti hõlmab see ka arvamuste ja hoiakute valdkonda, mis puutub sellesse, kes inimene tegelikult on.
Kunagi olevat lastepsühholoogia üks korüfeesid Henri Wallon väitnud, et inimesest kasvab selle loomaliigi esindaja, kes teda kasvatab, kuid kindlasti alaväärsuskompleksiga, välja arvatud juhul, kui selleks liigiks on pärisinimene. See loomulikult ei tähenda, et inimühiskonnas kasvanud nooruk on kuidagi “vaktsineeritud” mainitud kompleksi vastu.
Viimastel aastatel torkab mulle silma pigem üleväärsuse kui enesehinnangu aspekti levik inimühiskonnas. Olen kohanud päris paljusid inimesi, kes on sisemiselt veendunud, et nad valdavad mingisugusel, aga suhtlemiseks piisaval määral kõiki keeli. Olen kohanud vähemalt sama palju inimesi, kes on veendunud, et kõik maailma inimesed peavad teataval määral aru saama nende, antud indiviidide emakeelest.
Kust sellised “üleväärsuskompleksi” laadsed hoiakud siis pärit võivad olla? Jättes kõrvale ajaloolised, majandus-poliitilised ja etnogeneetilised aspektid, keskenduksin siin sellisele praegusel ajastul ülitähtsale nähtusele nagu kommunikatsiooni ulatuse, kiiruse ja vastavate teenuste kättesaadavuse tohutu kasv.
Pärisinimese liigi meelsust juhib suurel määral internet. Iga kord, kui võtan vastu tudengite arvestusi või eksameid, on vähemalt viis protsenti nendest piirdunud internetist saadud andmetega (etoloogia või käitumise ökoloogia aines). Internetis on aga absoluutselt kõik andmed olemas: nii kõik õiged kui ka kõik valed vastused. Ning ka kõik vahepealsed (faktide interpretatsioonidena).
Näiteks leiavad inimesed, kellel mingil põhjusel tuleb üles kasvatada halljänese poegi (siinkohal jätan pikemalt kommenteerimata asjaolu, et jänesepoegi ei tohi loodusest mingil juhul eraldada), internetist kindlad juhtnöörid, mille kohaselt tuleb jänesepoega toita üks kord päevas lutipudelist kas lahjendatud hobusepiimaga, koerapiimaga, lehmapiimaga, kitsepiimaga vms. Teisal on kättesaadav väga adekvaatne kirjeldus sellest, kuidas emajänes toidab oma poegi tõepoolest kord ööpäevas.
Inimese vastutusel olev tilluke, soe, karvane ja lahtiste silmadega jäneseraas peab sööma mitu (kuni kuus) korda päevas segu, mis on valmistatud kassipoja vormeli alusel ja milles on terve kompleks lisandeid.
Amatöörornitoloogid
Zooloogiahuviliste seas paistavad oma üleväärsuse ja absoluutse informeerituse poolest silma enamasti amatöörornitoloogid. Juba siis, kui minu kursusekaaslased ja mina õppisime ülikoolis (1965−1972) ning arvatavasti aastakümneid ennegi, peeti kirglikku huvi ornitoloogia vastu bioloogide lastehaiguseks, ja seda isegi professionaalsete botaanikute hulgas.
Minu kui zooloogi lastehaiguseks ja hiljem esimeseks ekspertiisalaks ja roostevabaks armastuseks oli, on ja jääb entomoloogia. Kuid ka mina tundsin ornitoloogilist vaimustust oma hinges, vähemasti igal kevadel, kui need hämmastavad olendid laulavad, igaüks oma liigi ja paljud ka teiste liikide “laule”.
Loomulikult on Eestis palju suurepäraseid professionaalseid ornitolooge. Ka amatööride seas on väga palju tohutult erudeeritud ja adekvaatse kriitikameelega inimesi. Nagu ka ihtüolooge, teriolooge, entomolooge, rääkimata botaanikutest ja mükoloogidest. Kuid silmanähtavalt kasvab inimeste hulk, kes on oma väidetes äärmuslikult resoluutsed, liigselt enesekindlad, ning seda eriti noorte ja üha nooremate seas.
Ja see on täiesti loomulik. Etoloogia esiisa Konrad Lorenz mainib oma raamatus “Civilized Man’s Eight Deadly Sins” (“Tsiviliseeritud inimese kaheksa surmapattu”) ühiskonna infantiliseerumist ühena noist kaheksast.
Mille poolest lapsemeelsuse toetamine, tõhustamine ja ekspluateerimine on patt? Eelkõige selle poolest, et lapselik teadmishimu on väga suurel määral entusiastlik ja
sellest tulenevalt äärmiselt madala enesekriitilisuse määraga. Lapsemeelseid saab hiilgavalt juhatada reklaamiga − kui viimane on vähegi pädevalt tehtud, see tähendab orienteeritud esteetilistele mõjudele.
Iga reklaamispetsialist teab, et tema toode peab olema suunatud eelkõige lastele või vähemalt lapsemeelsetele. Nii saab ette valmistada reklaamitava toote võimalikult suure ostjaskonna. Ja seda loomulikult tulevikus. Esteetiliselt lapsemeelsele inimesele mõjub kõige võimsamalt seksi ja vägivalla märkide kombinatsioon.
Pärisinimene on eusotsiaalne (täielikult, läbinisti sotsiaalne) liik – järelikult ja paratamatult eriti orienteeritud käitumisvormidele, mis on võimalikud ainult partneri osavõtul. Nii et uus automudel olgu seksikas ja ülivõimsa löögijõuga. Sama kehtib ka uue jogurti kohta. Jood seda, ja sul tekib nii palju jõudu ja energiat, et lööd kõik pihuks ja põrmuks ning kõik vastas- ja isegi samasoolised isendid ümberringi on sinust vaimustuses.
Mul on selline tunne, et me elame järjekordse ülemaailmse uputuse tingimustes. Ja sedakorda on tegu infouputusega. Võidelda selle vastu otseste meetoditega oleks donquijotelik idee. Ometi on Don Quijote üks humanistlikumaid kirjandusteoseid üldse.
Inimkonna pahed, mille vastu rüütel oma naeruväärse ratsu seljas, võrdselt naeruväärses turvises ning oma ajast ja arust (juba XVI sajandil) relvadega võitleb, ei ole kuhugi kadunud. Nad on muundunud, kasvanud ja arenenud, nad on siinsamas.
Ja Don Quijote, õilsaima ja ausaima kui mitte ainsa päris rüütli teene ühiskonnale seisneb selles, et ta pöörab neile ägedalt ja ilmekalt viimase tähelepanu.
Internet on lohe?
Muidugi teame veel üht võimsat rüütlit, kes võitles kohutava lohega, sai tast jagu ja keeldus ilmalikust tasust – Püha Jüri. Kas internet on siis järjekordne kohutav lohe? Kas me peame tema vastu võitlema? Täiesti võimalik, ma ei julge siin midagi kindlat väita, olen kõigest zooloog.
Kuid ühes olen ma veendunud: täpselt nagu kõik see uus on muudetud kujul taasavastatud, omal ajal hästi unustatud vana, nii peavad baasteadmised olema eelkõige hästi, praktiliselt ja töiselt omandatud suhtelised tõed, sest absoluutseid ei ole olemas.
Ja siit üks lühidalt sõnastatud, aga väga raskesti ellu viidav hoiak hariduse kohta: haridus peab olema loominguline!
