Alger Tammiste: Maal elada oleks lahe, kui omavalitsus oleks oma valitsus

Ettevõtluse arendamisest maapiirkondades on juba aastaid räägitud ja selle väljaütlemisega ei tohiks Urve Palo küll enam kedagi üllatada.

Otse loomulikult on see teema oluline, kuid maapiirkondade arendamisega oleks pidanud juba ammu tegelema, mitte järjekordse avaldusega esinema ja nentima seda, mida me kõik juba ammu teame.

Ettevõtted koonduvad linnadesse, kus on parem taristu ja kvalifitseeritum tööjõud, maal elavad inimesed kolivad samuti linnadesse või siis lahkuvad välismaale tööle. Maale jäävad ainult vähesed idealistid ja alkohoolikud ja vanemaealised ning nii seal kõik ka vaikselt välja sureb.

Kuidas see võimalikuks on saanud? Kunagi rääkisid kõik, et Mart Laar hävitas meie põllumajanduse. Päris hästi see tal vist siiski ei õnnestunud ja maaelu väljasuretamisega jätkasid järgmised valitsused.

Esimene "tänuväärne" tegu oli kohalike omavalitsuste tulubaasi vähendamine, järgmine oli maamaksu kaotamine ja kolmandaks lisab valitsus tuima järjekindlusega omavalitsustele ülesandeid ning kohustusi, samas eraldamata nende täitmiseks rahalisi vahendeid. Lisaks veel koolide, postkontorite, apteekide sulgemine.

Oleme jõudnud selleni, et omavalitsused pole enam oma valitsused, vaid valitsuse poolt ülepolitiseeritud käsutäitjad, mis sõltuvad tema heast tahtest ja rahaeraldistest, volikogud on muutunud kummitempliks.

Läks vist liiga negatiivseks, aga tegelikult on maal väga ilus elada ja usun, et maale elu tagasitoomine on veel võimalik.

Selleks on vaja tõsist poliitilist tahet ja otsuseid, mitte ilusaid sõnu, usku inimestesse ning pika narratiivi nägemist. Ma küll ei kujuta ette, kuidas käsu korras maapiirkonnas ettevõtlust arendama hakatakse, eriti veel olukorras, kus ettevõtjad on muutunud valitsuse silmis potentsiaalseteks kurjategijateks.

Vaja on muuta suhtumist ettevõtjatesse, kaotada mõttetud maksud ja piirangud ning anda neile tagasi sotsiaalsed garantiid. Kindlasti ei ole ka väikesed maksuerisused lahenduseks, vaja oleks tõsisemat maksureformi, et ettevõtlus hakaks arenema nii linnades kui ka maal. Lisaks oleks vaja tõsta kohalike omavalitsuste tulubaasi, et nad saaksid ka valitseda ja omi plaane ellu viia ning koos sellega tõsta elukvaliteeti maal ja muuta maal elamine atraktiivseks.

Teise võimalusena näen ühistulise majandusmudeli tekkimise soodustamist, seda nii tootmises, finantssektoris kui ka energeetikas. Esimeseks sammuks võiks olla ühistuliste rahaasutuste arengu soodustamine ja nendele kommertspankadega võrdsete õiguste ja kohustuste andmine.

Ennesõjaaegse vabariigi ajal moodustas ühistuliste rahaasutuste bilanss umbes 30% kogu rahaasutuste bilansist. Nad pakkusid teenust ja olid edukad just maapiirkondades, kus suurtel kommertspankadel puudus huvi tegutseda. Hoiu-laenuühistute ja ühistupankade eelis kommertspankade ees oli lokaalsus. Nad suutsid väljastada ühistu liikmetele lühiajalisi väikelaene, millest kommertspangad ei olnud huvitatud ja tänu oma sellele ning kohalike olude ja inimeste tundmisele oli võimalik laenu saada ka nendel ühistu liikmetel, kes kommertspankades laenukõlbulikuks ei klassifitseerunud, kuid olid muidu igati ausad ja tublid inimesed.

See ei ole muidugi mingi võluvits kõikide probleemide lahendamiseks, kuid looks hea eelduse väikeettevõtluse ja elu arenguks väljaspool linnasid. Samuti on oluline ühtse ja teineteist toetava kogukonna teke maapiirkondades.

Õnneks meil juba on selles häid eeskujusid, kuid tugevad kogukonnad peaksid tekkima igas külas ja ka selles saab valitsus oma abistava käe anda, toetades rohkem külaliikumisi.

Me võime teha ilusaid plaane ja rääkida veel ilusamaid jutte, kuid kõik saab alguse siiski meist endist ja meie otsustest.

Maapiirkondade areng käib käsikäes kogu Eesti arenguga. Kui suudame teha elu Eestis elamisväärseks ehk kasvatada elanike sissetulekuid, peatub ka väljaränne, suureneb sündivust ja elu hakkab ka maapiirkondadesse tagasi tulema ning sealne ettevõtlus arenema.