Alo Lõhmus: Kes on Eesti peremees?
Raamatu “Eesti ajalugu II” autoreid on süüdistatud muistse vabadusvõitluse mõiste hülgamises ja vaat et vabadusvõitluse enesegi “äramuutmises”, rääkimata eestlaste olematuks salgamisest. Tegelikult ütleb raamat selge sõnaga, et termin “muistne vabadusvõitlus” on tänini populaarne, seega ka käibel.
Teose alapealkirjades kasutatakse tõesti ristisõja mõistet, viitamaks Eesti vallutamise laiemale kontekstile, nii nagu Eesti vallutamine 1940. aastatelgi oli osa II maailmasõjast. Kuid Eesti ajaloomuuseumis jaanuari lõpus peetud debatis kinnitasid autorid ühemõtteliselt, et ei kutsu kedagi üles muistse vabadusvõitluse mõiste tarvitamisest loobuma.
Nad möönsid ka, et ehkki poliitiliselt ühtset eesti rahvast polnud muistse vabadusvõitluse alguses veel olemas, tekkis ta selle võitluse käigus. Akadeemilisel ajalookirjutusel on lihtsalt oma teaduslik erialakeel ja faktide esitamise kohati ahistavadki reeglid, kuid laiemale publikule, ka selle haritud osale, pole need kohustuslikud. Õigus mäletada, tõlgendada ja mõelda on meil kõigil.
Veel kümmekond aastat tagasi poleks paksu ja põneva raamatu mõnest üksikust reast niisugust üldrahvalikku pahandust tekkinud. Magnus Ilmjärv pidi Pätsi paljastades palju rohkem pingutama, et ligilähedastki reaktsiooni põhjustada, ometi on Päts meile ajaliselt ja vaimselt palju lähedasem (ning ka juriidiliselt siduvam) kui Lembitu.
Eestlase hing on haige
Mulle tundub, et midagi on muutunud ühiskonnas laiemalt. Viimase kümnendi jooskul on meis taas tekkinud häireseisund. Eestlase hing on jälle haige nagu 1980. aastatel. Ja nagu pehme siidisärk võib ärahõõrdunud koha vastu puutudes ikkagi valu teha, nii võib ka täiesti ontlik ajalookäsitlus kogemata osatada haiget rahvushinge.
Kuid millest on see häireseisund tingitud? Iga päev ilmub meie ajalehtedes mõni artikkel, mis püüab sellele küsimusele vastust leida ning eestlaste kurvameelsuse allikat diagnoosida.
Minu meelest õnnestus haigusetekitajale jälile jõuda kirjanik Aidi Vallikul, kes kirjutas Läänlase portaalis ja Maalehe veebiküljel, et inimeste lahkumist maalt suurlinnadesse (aga ehk ka teistele maadele) põhjustab moonakamentaliteet, võimetus tunnetada end peremehena. Väljend “moonakamentaliteet” kirjeldab “...sellist töökäitumist, mis on orienteeritud ainult rahateenimisele, palgale, ülemuste käskude täitmisele teiselt poolt neid salaja kirudes ja põlastades. Seda mentaliteeti iseloomustab tööalane initsiatiivitus, hoolimatus võõra vara ja mure suhtes, soov eelkõige tarbida, mitte luua, rajada ja hoida,” kirjutas Vallik.
Me küsime endilt jätkuvalt, kas teisele sulaseks minek oli ja on tõesti parem valik kui Vargamäele peremeheks jäämine? Sest moonakad ja sulased me ju valdavalt oleme, ehkki maast on vahepeal saanud linn.
Oleme kontorisulased, laenumoonakad, toetusemangujad, telekaorjad. Tööl täidame ülemuse käsku, et pank või eurofond ei pahandaks, ning kodus vahime tuimalt seda, mida keegi teine on otsustanud meile näidata. Moonakad ootavad omavalitsuselt teenuseid, mitte õiglast valitsemist nagu peremehed. Koolis ja haiglas nimetavad moonakad end klientideks: nad on neiski asutustes saama peal väljas, ehkki kooli ja haigla tegelik eesmärk on inimese muutmine, mitte temaga tehingu sõlmimine.
Erakonnadki kohtlevad meid moonakatena, kellelt peab hääle kätte saama, kuid küsimusi, mida me hääletame, meil sõnastada ei lasta. Ka meie riik on tubli moonakas ja sõjasulane, pälvides kogu aeg teiste riikide ülemuslikku kiitust ja armulikku tasu.
Ent kui me omaenese moonakamentaliteedi pärast nii kõvasti muretseme, et oleme rahvana kaotanud elurõõmu, tegutsemishoo ja optimismi, siis tähendab see, et kõik ei ole veel kadunud. See tähendab ju, et me ei taha tegelikult olla moonakad, me mäletame veel peremeheõigusi!
Eesti rahvas sündis XIII sajandil võitluses oma peremehevabaduste eest, kaotas need, kooldus ja kohanes sajandite vältel oludega kuni peaaegu enesekaotuseni, ent sündis siis XIX sajandil taas – taluperemeeste rahvusena. Eesti riik loodi peremeeste riigina. Selle riigi hävitajad ei keskendunud sugugi juhuslikult just peremeeste tapmisele ja küüditamisele.
Vajame radikaalseid samme
Esimene samm iseseisvuse taastamise teel oli isemajandava Eesti programm, otsus hakata oma majanduse peremeheks, mitte teise sulaseks. Vabale eesti rahvale peetud esimeses uusaastakõnes ütles president Lennart Meri: “Seadusandjal lasub raske ülesanne kiirendada majandusreforme selliselt, et rahva hulgas süveneks usk iseenda jõusse, iseenda algatusvõimesse, et iga Eesti kodanik tunneks peremehe õigusi ja kohustusi.”
Seadusandja töö on pooleli. Mitmesugustel objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel on rahva peremeheusk iseenda jõusse kõikuma löönud, kuid selle vastu on võimalik leida rohtu. Me vajame väliskapitali ja -toetuste moonakaks muutva mõju lõpetamiseks Eestis praegu sama radikaalseid samme, nagu oli 1919. aasta maareform.
Suurpangad, suurkorporatsioonid ja suurtootjad tuleb ilma jätta neile kunstlikult loodud eelistest, et väikeettevõtted saaksid jälle tekkida ja ellu jääda. Täpsema tegevuskava oskab anda iga firmaomanik, kes ägab arutu aruandluse all, iga füüsilisest isikust ettevõtja, kes maksab oma tulult ebaõiglaselt kõrgeid makse, iga talunik, kes tunnetab direktiivide aarialikult kontrollivat pilku.
Kas selline muutus on Euroopa Liidus võimalik? Loomulikult on, sest me ise olemegi eurooplased. Oleme seda juba muinasajast saadik, nagu kinnitab nii “Eesti ajalugu” kui ka Eesti ajalugu üldisemalt.
Eestlased ei ole Euroopa vaesed sugulased, vaid selle tuumikrahvas.
“Igatahes on meil paljudest teistest Euroopa riikidest varem omandatud üldine kirjaoskus, tegemist on olnud suure lugemusega; on tekkinud naiste üldine tööhõive (Eestis 1940, Läänes 1970.–1980. aastatel); naised on kaasatud poliitikasse (Eestis naistel üldine valimisõigus 1920, Prantsusmaal 1946); mõju on kaotanud kristlik kirik (Eestis kirik ja riik lahutatud 1920, Rootsis 1974); aset on leidnud majanduslik liberaliseerumine,” kirjutas ajaloolane Alar Maas veebruari Akadeemias. “Niisiis: kuna Euroopas toimuvaid põhiprotsesse võib määratleda demokratiseerumise ning sekulariseerumisena, võib möönda Eesti tuntavat edumaad Euroopa keskmisega võrreldes. Soome (1906) ja Rootsi (1919–1921) kohta võib küll näiteks tuua ligilähedase arengu üldise valimisõiguse rakendumise seisukohast, ent tunduvalt hilisema sekulariseerumise. On hoopis iseküsimus, kuivõrd niisugune eesliinil või osalt koguni pigem katsepolügoonil paiknemine on olnud ning on eeliseks.”
Kindlad oma otsusele
Mitte keegi ei saa Euroopasse kuuluvale Eestile seega ette kirjutada, mida me oma rahva toimetuleku ja enesetunde parandamiseks teha otsustame (Euroopast eraldatud Eestile kirjutati seda aga ette verega). Kui me peaksimegi otsustama midagi, mis pole kooskõlas Euroopa Liidu praeguste bürokraatlike regulatsioonidega, siis tuleb muuta regulatsioone, mitte meie otsust. Kahtlemata nii ka läheb, sest kui Euroopa suudab olla leplik kõiki reegleid rikkuvate lõunapoolsete riikidega, miks siis mitte meiega, kes me nii eeskujulikud oleme. Ja lõppude lõpuks on meie kaitsejõud kindlasti tugevamad kui Brüsseli ametnikearmee.
Kui eestlased tunnistavad end Eesti peremeesteks, siis nad seda ka on.
