Alo Lõhmus: Milleks korilasele majandusnäitajad?

Kui Eesti majandus kasvas 10 protsenti aastas, näis elu tõepoolest tasapisi paremaks minevat: inimeste palgad tõusid, riik edenes. Nüüd teame, et see kõik tulenes laenurahast, mida toona Eestisse pumbati ning mis oleks võinud pigem olemata olla.

Toonast “kasvu” tuleb meil veel kaua aega tagantjärele kinni maksta, seega ei olnud tegu millegi positiivsega. Ent majandusanalüütikud ja poliitikud rõõmustasid: numbrid olid ju rasvased.

Masu ajal majandus jällegi kahanes kiiresti, langusnumbrid olid kahekohalised. Analüütikud ennustasid maailma lõppu. Raske oli kõigil, kuid midagi väga hullu ju tegelikult ei juhtunudki.

Palku küll kärbiti, kuid kuna hinnad olid palju madalamad kui praegu, siis võis masu ajal toimetulek olla keskeltläbi kergemgi kui nüüd. Ometi olid makromajanduslikud numbrid lausa õudsed.

Näib, et nii nagu rahvusvaheline finantssüsteem on ummistunud katteta virtuaalrahast ja -võlgadest, on ka majanduskasvu statistika reostatud andmetega, millel tegeliku eluga palju pistmist ei ole. SKT prognoosid ei ole kuidagi täpsemad kui muistsete kreeklaste oraaklite ennustused.

Seetõttu ei maksa lasta tuju rikkuda uudisel, et SKT kasv teises kvartalis sisuliselt peatus ning võib juba praegu olla pöördunud languseks. Las selle pärast muretseb Jürgen Ligi, SKT-oraakli väljaõppinud preester! Meie, tavainimesed, elame ikka kuidagiviisi ära.

Võib-olla on majandusstatistika päriselust irdunud ka seetõttu, et majandust meil enam õieti polegi. Viimases Vikerkaares tõestavad maailmanimedega majandusteadlased Eesti näitel, et meie liiga varajane ühinemine globaalse vabakaubanduse, ühisturu ja eurotsooniga on meid arengus tagasi paisanud mitte aastakümnete, vaid aastatuhandete võrra.

Kunagisest agraar- ja tööstusmaast oleme muutunud korilaste maaks: just kukeseente ja ümarpalgi varumine ning muu lihttöö on saanud meie rolliks rahvusvahelises tööjaotuses. Eesti spetsialiseerub koos teiste Ida-Euroopa maadega vaesusele, tõdeb ajakiri.

Kuid jällegi pole põhjust meelt heita! Võib-olla on korilaseks naasmine meie ainus võimalus säilitada eesti kultuur ühes selle rikkalike vaimsete varasalvedega, mis elu “edenedes” kiiresti häviksid ja lahustuksid anglitseeruvas globaalkülas.

Just selles suunas viitab Valdur Mikita äsjailmunud raamat “Lingivistiline mets”. Moodne korilus ei tähenda loomanahku ja koobast, see tähendab maakodu lisaks linnakorterile, metsaskäike, Eesti looduse ja kultuuri salakeele viljelemist. Ning mõistagi ka pohli, jõhvikaid ja pilvikuid.

Nii et kohe saabuva sügisegi pärast pole põhjust muretseda: eestlasele on see parim aeg!