Alternatiivne ettepanek Padari piparkoogile

 (8)

Keskerakonnale on viimaste nädalate jooksul korduvalt ette heidetud seda, et me pole teinud omapoolseid ettepanekuid riigieelarve kärpimiseks. Kahjuks on ajakirjandus alla neelanud valitsuse sõnumi, nagu poleks riigieelarve tasakaalustamine sotsiaalvaldkonna olulise kärpimiseta võimalik.

Meile heidetakse ette, et me ei tunnistavat „riigieelarve kärpimise prioriteeti". Muidugi ei tunnista. Prioriteediks on majanduskriisi leevendamine, majanduse kasvule pööramine, ettevõtluse toetamine, töökohtade säilitamine ja uute töökohtade loomine.

Vaadakem, kellel on majandusküsimustes olnud õigus ja kes on eksiteel.

Enne majanduskriisi hoiatasime, mida konkreetselt peaks valitsus lähenevate majandusraskuste ennetamiseks ette võtma. Siis süüdistati meid paanika õhutamises. Kui rääkisime majanduskriisi alguses, mida tuleks teha, et vältida olukorra väga halvaks muutumist, püüti rahvale selgeks teha, et mingit kriisi pole - olevat vaid ajutised raskused, mis lähevad kohe mööda.

Kui viitasime möödunud aasta lõpus, et valitsuse koostatud riigieelarve on justkui kuu pealt pärit, siis võeti see ikka koalitsiooni häältega vastu. See eelarve ei pidanud vastu aasta esimest kuudki. Aga meil on veel 11 kuud minna.

Nüüd räägitakse, et opositsioon peaks samuti keskenduma kärpimisele, tegema oma ettepanekuid ja „mängima kaasa" valitsusega, olema konstruktiivsed ja mis kõik veel. Kärpimisõhinas on lastud silmist see, mis on tegelikult oluline. Peaksime täna palju enam mõtlema sellele, milline peaks olema riigipoolne abipakett, et säilitada ja luua ka uusi töökohti, olla abiks neile, keda kriis kõige valusamalt tabab ja toetada Eesti ettevõtteid.

Avamäng

10. detsembril 2008 Riigikogu infotunnis ütles Andrus Ansip „Ma ei ole nii väga veendunud, et ilmselgelt tuleb järgmisel aastal menetleda lisaeelarvet. Ma ei satuks ka nende kärpimistega nii väga hoogu, sest vaevalt teil jätkub järgmise aasta alguses soovi hakata kärpima õpetajate palka, tuletõrjujate palka või politseinike palka. Samas ei ole opositsioon praeguse eelarve menetlemisel teinud mingisuguseid konstruktiivseid ettepanekuid tasakaalu parandamiseks. Valitsus on arutanud eelarvet 23 või 24 istungil, nagu ma teie viidatud ajakirjandusest olen lugenud. Ja valitsus on andnud oma parima, et eelarve saaks niisugune, mis ei tekitaks koormust tulevastele põlvedele ega hakkaks majandust pidurdama. Minu hinnangul on Riigikogule esitatud eelarve tasakaalus eelarve."

Sedasi rääkis peaminister vaid kaks kuud tagasi! Kommentaarid on liigsed. Sooviti ilmselt kõige paremat, aga välja kukkus nagu ikka.

Samas on keeruline kommenteerida Reformierakonna, IRLi ja Sotsiaaldemokraatide valitsuse poolt koostatud riigieelarve praeguseid kärpeettepanekuid, sest tegelikult ei ole hetkel teada, mida on tahetud kaheksa miljardi kroonise kärpega saavutada. Kas on tegemist riigieelarve kulude kärpega, mis kataks ka valitsussektori defitsiiti, viies selle vastavusse lubatud määraga 3% SKPst või on tegemist üksnes kulude kärpega riigieelarve tulude ja kulude tasakaalustamiseks? Tundub, nagu oleks kärpeplaanis esitatud ka niisuguseid meetmeid, mis on nii väljaspool riigieelarvet kui ka üldse valitsussektorit. Valitsus kas ei tea või ei taha avalikkusele ausalt tunnistada, mis on lubatud 8 miljardilise kärpe eesmärk.

Loe veel

Kindlasti on aga väär Ansipi valitsuse ettekujutus, nagu võiks tõepoolest riigieelarvet kärpida ainult nõrgemate - s.o. vähemkindlustatud elanikkonnakihtide ja omavalitsuste arvel. Tegelikkuses on võimalik nii riigieelarve puudujääki kui ka valitsussektori defitsiiti vähendada ka alternatiivsel viisil, see aga nõuab teistsugust majanduspoliitikat. Kuid miks peaksimegi hetkeolukorras kinni hoidma lausliberalismist, mis on oluliseks põhjuseks Eestit tabanud läbi aegade kõige sügavamale majanduskriisile? Muid põhjusi peale Ansipi, Laari ja Padari prestiiži säilitamise selleks ju ei ole. Hetkel avalikustatud valitsuse kärpeplaaniga ei ole võimalik saavutada ka parimal juhul midagi muud, kui status quo säilitamist. Mida kiiremini saame lahti meid põhja viinud lühinägelikust majanduspoliitikast, seda parem on Eestile.

Teistsuguse eelarvepoliitika kümme põhimõtet

Pakun välja tühistada praegune rahva seas isegi ülekohtuselt ainult Padari piparkoogiks ristitud riigieelarve, mida juba kaks kuud pärast vastuvõtmist on vaja hakata negatiivsete lisaeelarvetega kohitsema. Uue, 2009. aasta, riigieelarve võiks üles ehitada järgmistele põhimõtetele:

I Tõsta füüsilise isiku tulumaksu määra 21 protsendilt kohe tagasi 26 protsendile.

Sellega taastuks reformistide maksualanduse avantüürile eelnenud seis, mis oli kõigile vastuvõetav. Ettepanek on sellest laekuvad täiendavad 3 miljardit suunata riigieelarvesse, mis vähendaks selle võrra kulukärbete vajadust.

II Suurendada ettevõtte tulumaksu laekumist.

Laiendada ettevõtte tulumaksuga maksustatava tulu määratlust nii, et tegemist oleks klassikalise kasumimaksuga. 2009. aasta riigieelarves on laekumine ettevõtte tulumaksust kavandatud 4,1 miljardit krooni, mis on sisuliselt 2007. a täitmise ja 2008. a prognoosi tasemel. Seoses ettevõtluskeskkonna halvenemisega võib eeldada, et see prognoos on liigagi optimistlik.

Kaks kolmandikku laekumistest moodustab aga väljamakstud dividendidelt ning kasumieraldistelt kinnipeetud tulumaks. Ülejäänud osa laekub juriidilise isiku poolt tehtud kingitustelt, annetustelt, vastuvõtukuludelt ja muudelt ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ning väljamaksetelt. Kui suurendada ka nende osas maksumäära 21 protsendilt 26-le protsendile, oleks täiendav tulu suurusjärgus 750 miljonit krooni. Ka see raha tuleks suunata riigieelarvesse ja vähendada vastavalt kulukärpeid.

Hiljuti vapustas Arengufondi juht Indrek Neivelt inimesi teatega, et rahandusministeerium on mahutanud maksuvabade investeeringute alla ka ettevõtte bilansis ja omanike kasutuses oleva luksusvilla kõigi oma basseinide, luksusautode ja tenniseväljakutega Hispaanias. Kui see on tõesti nii, siis seda selgem on vajadus teha lõpp praegusele maksusüsteemile, mis soosib ainult väikest rikaste kildkonda.

Ettevõtte tulumaksu taastamisel teeksin ma aga ühe möönduse. Nimelt, kehtestaksin maksusoodustused nendele firmadele, kus luuakse juurde uusi, lisaväärtust loovaid töökohti.

III Reorganiseerida valitsusasutusi ja vähendada nende tegevuskulusid.

Eesmärk on vähendada valitsusasutuste personali- ja majandamiskulusid ning eraldisi (v.a. sotsiaaltoetused ja Euroopa Liidu vahendid), kokku 2,5 miljardi krooni ulatuses, mis võimaldab samuti vältida praeguse valitsuse poolt pakutavaid kärpeid.

Ettepanek on kaotada ära portfellita ministrite ametikohad. Samuti ühendada majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga rahandusministeerium ja Eesti Pank. Viimatinimetatud ühendamine eeldab loomulikult ka Põhiseaduse muutmist. Liita tuleks ka välisministeerium ja kaitseministeerium ning haridus- ja teadusministeerium kokku panna kultuuriministeeriumiga.

Pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga ja Lissaboni lepingus kursi võtmist liitriigi moodustamisele, on vähemalt osa ministeeriumidest kaotanud oma olemasolu põhjenduse. Kätt südamele pannes on meie ministeeriumid juba ammu muutunud ELi kohalikeks esindusteks vastavas valdkonnas, kelle ülesandeks on vaid valvata eurodirektiivide täitmise üle. Euroopa Liit püüdleb ühtse välis- ja kaitsepoliitika poole. Milleks on meil siis vaja nii suurt valitsusaparaati? Seda enam, et enamus ministeeriume vohavad nagu vähkkasvajad. Õigus oli Eesti Päevalehel, kui ta kritiseeris kaitseministeeriumi personalirohkust. Meil on varsti kaitseministeeriumis rohkem ametnikke kui kaitseväes sõdureid! Eesti Kaitseministeeriumis töötab 249 ametnikku, samal ajal kui tõepoolest iseseisvale kaitsevõimele orienteeritud Soome Kaitseministeeriumis 147 (2008a) ja NATOsse kuuluva Taani Kaitseministeeriumis vaid 130 inimest (EPL 02.06.2006).

Kärbe 2,5 miljardit krooni võib asjatundmatu pilguga vaadates tunduda üüratu, aga võrrelge: ainuüksi majandamiskuludeks kulutasid Eesti Vabariigi ministeeriumid oma valitsemisalas ühe kuu jooksul (detsember 2008) ligi 1,6 miljardit krooni! Sellel taustal on minu pakutud kärped isegi liiga tagasihoidlikud.

Üle on pingutatud ka välissaatkondade rohkusega. Tegelikult võiks paljud ELi riikides olevad välissaatkonnad asendada hoopis tagasihoidlikumate esindustega, mis samuti annab täiendavaid kokkuhoiuvõimalusi. Esindusi tuleb samal ajal tugevdada ja luua ka uusi maailmamajanduse tõusupiirkondades.

Kriitilise pilguga peaks üle vaatama ka Eesti kuulumise ja aktiivsete esindusdelegatsioonide lähetamise mitmesugustesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Iga eestlane teab, et Eesti on ÜRO, Euroopa Liidu ja NATO liige. Aga kas teatakse midagi Eesti kuuluvusest Ülemaailmsesse Künniorganisatsiooni või Rahvusvahelisse Munakomisjoni? Kas on ikka otstarbekas tasuda läbi keskkonnaministeeriumi näiteks Viini 1985. aasta Osoonikihi Kaitse Konventsiooni Montreali Protokolli ja Londoni ning Kopenhaageni Paranduste liikmemaksu, PAN-Euroopa metsakaitseprotsessi osamaksu või organisatsiooni ICG Forests osamaksu? Oma raha nõuavad ka organisatsioonid HELCOM, CITES, Ramsari konventsioon, Wetlands International, IBSFC, NAFO, ICES, FEEE, CERCO, VASAB 2010 ja teised. Riigikontrolör teeb suuri kulutusi, et Kõrgeimate Kontrolliasutuste Rahvusvahelise Organisatsiooni INTOSAI Keskkonnaauditi töörühma WGEA eesistuda. Õiguskantsler tasub Rahvusvahelise Ombudsmanide Instituudi liikmemaksu. Seega on majandusliku laenumulli raames mullina paisunud ka Eesti liikmelisus ja delegatsioonide arvukus erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides.

IV Seada emapalga ülemmääraks Eesti keskmine palk.

2009. aastal on planeeritud väljamakstava vanemahüvitise kasvuks ligi 400 mln krooni. Kui vanemahüvitise kasvule oli õigustus kasvavate hindade tingimustes, siis tänaseks on olukord muutunud ja hüvitise määr tuleks taastada vähemalt 2008. aasta tasemel. Eesti keskmine palk 2008. aasta arvestuses oli ca 14 000 krooni. Vanemahüvitise alammäärale lisaks tuleks kehtestada ka hüvitise ülemmäär, mis oleks seotud riigi keskmise palgaga. Minimaalselt on eeltoodu realiseerimisega võimalik kokku hoida 0,5 miljardit krooni, aga emapalga mõistliku ülempiiri kehtestamine võimaldab saavutada veelgi suuremat kokkuhoidu.

V Kaitsekulude alandamine 0,6 miljardit krooni.

Tegu on vaid arvestusliku kärpega, mis on seotud SKP ning kaitsekulutuste kokkulepitud osakaalu SKPst vähenemisega 1,9lt 1,7le protsendile. Seda kärbet toetab ka Ansipi valitsus oma ettepanekutes.

VI EL osamaksu vähendamine 0,17 miljardit krooni.

Samuti arvestuslik kärbe, mis on seotud SKP vähenemisega ega tee kellelegi kurja. Seetõttu võib see sobida ka minu ettepanekuga.

VII 2008. aastast ülekantavate kulude vähendamine -0,223 miljardit krooni.

Seda Ansipi valitsuse ettepanekut on raske kommenteerida, kuna avalikkusel ja Riigikogu opositsioonil puuduvad andmed eelmise aasta eelarve täitmise ning ülekantavate summade tegeliku sisu kohta. 2009. aasta riigieelarve ja defitsiidi kontekstis ei muuda see vähendus tegelikult midagi. Kui ülekantavate kulude vähendamine on põhjendatud, siis võib sellega nõustuda.

VIII Võtta laenu 2 miljardit krooni ja vähendada selle võrra eelarve kärpeid.

Detsembri keskpaigaks olid ELi liikmesriigid 2009. aastaks vastu võtnud või teatanud kavatsusest vastu võtta 108 miljardi euro ulatuses fiskaalstiimulite pakette vastukaaluks majanduslangusele. Lisaks on mitmed liikmesriigid võtnud kasutusele laenudele rajatud meetmeid, mis rakenduvad 2010. aastast. Meetmed on peamiselt suunatud majapidamistele ning ettevõtetele, samuti on osad riigid suurendamas investeeringuid ning toetamas tööjõuturgu. Meie põhjanaaber Soome riik võtab ka miljardites eurodes laenu ja näeb ette selle just erimeetmete rakendamiseks, et leevendada majanduslanguse mõjusid (sh ka sotsiaalsfääri lisaraha suunamine ja investeeringute hoogustamine tuues neid ajas ette)! Soome riigi käesoleva aasta lisaeelarve panus tööturu meetmete osas on ca 25 tuhat inimtööaastat.

Kuna vastu võetud paketid vajavad finantseerimist, kasvab 2009. aastal järsult ka riikide poolt emiteeritavate võlakirjade maht. Arvestuslikult peavad EL-i riigid käesoleval aastal emiteerima 2 230 miljardi euro ulatuses võlakirju, võrdluseks võib tuua 2008. aastal emiteeritud võlakirjade mahu, mis oli 1 540 miljardit eurot. Kasv seega ligi 45%. Valitud riikides, nagu Ühendkuningriigid, Itaalia, Belgia ning Ungari kasvab uute emiteeritud kohustuste maht SKP-sse üle 20%, EL-i riikide keskmine jääb vahemikku 15% kuni 16%. Niisiis ei ole Euroopa jaoks laenu võtmine kellegi enesetapp, vaid fiskaalne võimalus majanduskriisi leevendamiseks, mida tuleks kasutada ka Eestis.

IX Täiendavate töökohtade loomine.

Möödunud aasta novembri lõpu seisuga moodustas töötukassa reserv ca 3 miljardit krooni.  Seda haldab välispank, see on suhteliselt väikese tootlikkusega ning selle kasutuselevõtt on küllaltki keeruliseks tehtud.

Uute töökohtade loomiseks ja olemasolevate säilitamiseks rakendaksin praegu stabilisatsioonireservis hoitavat raha, võttes sealt 5 miljardit krooni.

Kui Eestis tuleks esile tuua üks ja kõige olulisem majandusprobleem, siis on see kahtlemata tööpuuduse küsimus. Kui inimestel ei ole tööd, siis eskaleeruvad sotsiaalsed probleemid, kaob tarbimine, langevad varade hinnad, satuvad raskustesse üha uued ettevõtted jne. Tööpuuduse kontrolli alt väljumine on majandusliku allakäiguspiraali tekkimise kõige suuremaks võimalikuks põhjuseks. Viie miljardi krooni investeerimine uute töökohtade loomisesse on üks parimaid majanduspoliitilisi otsuseid, mida me täna teha saame. Selle raha eest on võimalik säilitada Eestis olemasolevatest 30 000 töökohta või luua juurde 10 000 uut töökohta, mis oleks oluline leevendus kasvavale tööpuudusele.

X Riigi stabiliseerimisreservi vähendamine 6 miljardit krooni.

Eeltoodud meetmete tulemusena joonistub järgmine pilt, mis on Ansipi kavandatuga võrreldes parem selle poolest, et ta ei kujunda eelarvet ümber vähemkindlustatud elanikkonna kihtide ja omavalitsuste arvel, vaid märksa õiglasemal alusel.

Füüsilise isiku tulumaksu määra tõstmine

+ 3 000

Ettevõtte tulumaksuga maksustatava tulu määra laiendamine

+ 750

Valitsusasutuste reorganiseerimine

+2 500

Vanemahüvitisele ülempiiri kehtestamine

+500

Kaitsekulude vähendamine

+600

EL osamaksu vähendamine

+170

2008. aastast ülekantavate kulude vähendamine

+223

Laenu võtmine

+2 000

Töökohtade loomine ja säilitamine

-5 000

Stabiliseerimisreservi vähendamine

+5 000

KOKKU

+ 9 743

ANSIPI VALITSUSE „KÄRPEVAJADUS"

-8 000

JÄÄK PÄRAST MINU ETTEPANEKUTE RAKENDAMIST

+ 1743

Jäägi kirjutasin sellesse ettepanekusse sisse „seemneks", sest pole üldse kindel kui adekvaatselt on Ansipi valitsus arvutanud oma eelarve puudujääki. Võib-olla teatavad nad juba mõne päeva pärast süüdimatu näoga, et tegelik puudujääk oli ikkagi suurem kui valitsus algselt avalikkusele teada andis.

Lõppsõna

Olen enam kui kindel, et neile mõistlikele ettepanekutele tuleb valitsuselt vastuseks vaid süüdistus „paadi kõigutamises" või „soovis Eesti lõhki laenata". Samuti tõttab mõni Reformierakonna noorpoliitik tõestama, et arvutused ei pea vett. Ning IRL teatab oma klassikalisel moel, et lõpetame seda kärpekava jälgides SRÜ-s (kuigi viimasel ajal ähvardavad nad SRÜ asemel IMF-iga).

Olen Eestis olnud nii peaminister kui kaks korda majandusminister, olnud poliitikas üle kahe kümnendi ja tähelepanelikult jälginud paljude parempoolsete valitsuste toimetamisi. Tunnistan ausalt, et poleks ka kõige halvemal juhul kujutanud ette, et Eestit võib juhtima asuda valitsus, kes majandusküsimustes on nii eluvõõras. Tegelikult olid veel eelmisel aastal meie eeldused üleilmne kriis üsna valutult üle elada suhteliselt head.

Valitsuse kärped heidavad üle parda kõik päästepaadid ja keeravad meie riigilaeva ninaga otse karidele. Õnneks oleme me kõik näinud piisavalt peaministreid tulemas ja minemas, et teada - see valitsus ei jää Eestis igaveseks püsima. Eesti saab ühel heal päeval kapteni, kes oskab oma erakonna programmi asemel jälle lugeda kaarti ja kompassi.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare