Kui Luhamets loobus, mõjus see märgina, et pärast seda on Salumäe võimalused oluliselt paremad, sest nelja kandidaadi seas oli tema ainuke suurte kogemustega usumees. Iseasi, kas kogemused tähendavad vanust ehk elukogemust ja teenistuse pikkust. Kuidas keegi tõlgendab. Kolm ülejäänud kandidaati on sündinud 1970-ndate esimeses pooles.

Oli üllatav, et kirikunõukogu enamus hääletas juba esimeses voorus kahe noore kandidaadi poolt. Arutasime enne hääletamist sõprade ringis, miks võiks kirikunõukogu valida Salumäe. Mitte et sel arutelul oleks mingit tähtsust, panime kaalukausile võimalikud argumendid, mida kirikunõukogu liikmed võiksid oma peas arutada.

Vanus ja uuendusmeelsus

Võttes arvesse peapiiskopiameti seniseid kandjaid võis eeldada, et uueks kirikujuhiks ei saa noor inimene. See loogika ei pidanud paika. Neljast kandidaadist valiti kõige noorem. See on märgilise tähendusega ja näitab kirikunõukogu ning EELK üldise joone muutust. Eesti kirikute eesotsas tegutsebki üha rohkem noori inimesi. Järelikult oli õige aeg muutusteks ka ladvikus.

Kas luterikiriku noorenemine tähendab konservatiivsuse vähenemist, seda on raske ennustada, aga ilmselt küll. Samas peetakse Viilmad konservatiivsemaks kui tema konkurenti teises hääletusvoorus Ove Sanderit. Seega võib öelda, et uuendusmeelsuses tehti kompromiss.

Peapiiskop kui kiriku esindaja kodus ja välismaal

Üheks Tiit Salumäe plussiks teiste ees võib pidada seda, et Salumäe on kogu oma teenistusaja jooksul Läänemaal näidanud end väga hea välissuhtlejana. Talle tundub see meeldivat ja see kukubki tal hästi välja. Peale selle on ta hea organiseerija ja oskab ülesandeid delegeerida ning inimesi kaasata. See on tähtis juhiomadus. Tundub, et see ei olnud kirikunõukogu jaoks praegu oluline või on need omadused olemas ka Urmas Viilmal. Eks ongi, sest Viilmal on EELK-s olnud palju kõrgeid ameteid (vt allpool).

Töö noortega

Kõrvaltvaatajana tundub, et Läänemaa kogudustes on noortetööga asjad hästi. Kui jälgida peapiiskopi valimiste eel olnud arutlusi, siis otsibki kirik uut hingamist ka sellest, et kaasata rohkem noori. Samas on Läänemaal märgata, et siin kaasatakse hästi just lapsi. Kogudustes on palju huvitavaid ettevõtmisi, mis pole vaid usuga seotud, vaid võiksid olla ükskõik millise kooli või muu lasteasutuse kavas.

Võimalik, et kirikunõukogu ootab rohkem tööd lapseeast väljakasvanutega, et näha tulemusi kohe, mitte aastate pärast. On ju teada, et luterikiriku populaarsus on languses. Noore peapiiskopiga on võimalik läheneda tema enda vanustele, kes teatavasti on Eesti üks kiirema elutempoga inimeste põlvkond ja kes vaatavad harva taeva poole.

Majandusteemaga kursisolek

Urmas Viilma eelistamine oli siiski loogiline. Viimastel aastatel on EELK olnud avalikkuse ees paljude majandusteemadega. Räägitud on kiriku ilmalikust poolest ehk kinnisvaraarendusest ja rahast. Viilma on see mees, kes sellest kõigest teab ja kes selle eest ka vastutanud on.

Aastatel 2004–2008 töötas ta OÜ Kiriku Varahaldus juhataja ametikohal, 2008. aastast alates on samas nõukogu esimees. 2008. aastast on ta olnud konsistooriumi kantsler. Kantslerina oli ta vastutav kiriku asjaajamise korraldamise, kirikukogu otsuste täitmise, majanduse ja eelarve täitmise, praostkondade ja koguduste majanduselu korraldamise eest. Kantslerina on ta aidanud luua kiriku vaimulike palgafondi toetava keskkassa.

See tähendab, et Viilma oli senise peapiiskopi Andres Põderi meeskonnas ja sisuliselt jätkab oma tööd. Nüüd küll kirikujuhina, aga ühtlasi vastutab oma varasema töö viljade eest. Ju oli seegi kirikunõukogu liikmetele oluline, et senine suund ei muutuks ja uue peapiiskopiga ei kaasneks viimaste aastate valikute ümbertegemist.

Seega – Viilma valimisel ei maksa ehk liiga palju tähele panna tema noorust. Pigem hoopis tema senist tegevust eri ametites, sidemeid ja ideekaaslasi.

Allikas: Läänlane.ee