Andres Laisk: Laiuv kuristik töö ja soovide vahel
Saue vald Tallinna lähivallana kogeb iga päev olulise mõjuga nähtust. Küsimus on pendelrändes, mis tuleneb sellest, et inimeste elukohad ja nendele inimestele sobivad töökohad ei ole lähestikku.
Tööharjumused muutumas
Linnalähedastes tööstusparkides on ennast sisse seadnud suur hulk tootmis- ja logistikakeskusi. Saue valla põhjapoolse piirkonna näitel tuleb hinnanguliselt 80–90% nende ettevõtete töötajatest tööle väljastpoolt omavalitsust.
Samal ajal liigub umbes sama palju valla elanikest tööle Tallinnasse. Vallaelanike keskmisest kõrgem elustandard ja ootused töökohale ei ole ligilähedaselt vastavuses piirkonnas pakutavate töökohtade profiilile. Sellises väikeses mastaabis vaadatuna polegi nagu probleemi ja kõik on sellega harjunud. Kui sama küsimust aga vaadata laiemalt, on olukord märksa kurvem.
Eestisse on Euroopast liikunud töökohad, mis vähemalt osaliselt on toetunud siinse tööjõu suhtelisele odavusele. Samal ajal on eestlaste tööharjumused muutumas pakutavatele töökohtadele vastupidises suunas.
Mingit tüüpi töid, n-ö mustemaid, ei soovita enam teha. Teiste – erialaste – tarvis puudub piisav ettevalmistus, kogemus või haridus. Kolmandate puhul ei vasta palk enam eestlaste ootustele.
Nii et tööjõupüramiid laguneb inimeste puudumise tõttu vaikselt altpoolt koost ja see omakorda tingib püramiidi ülemises otsas inimeste tööta jäämise. Kui aga pole kedagi juhtida, jäävad tööta ka juhid, kaob pinnas ettevõtluseks ja investeeringuteks.
Pealekasvav põlvkond on eriti mõjutatud Eesti-välistest tõmbekeskustest, olgu siis Helsingi, London või mõni teine tuledesäras linn. Pole ühtegi jõudu, mis neid kinni hoiaks, ja ebaühtlane tööjõupüramiid ainult soodustab inimeste liikumist.
Mitte ainult meie häda
Tundub, et on ainult aja küsimus, millal Eestist liigub ära vähegi kvalifitseeritud ja liikumisvõimeline tööjõud ning Eesti rolliks selles suures süsteemis jääb olla riigi finantseeritava haridussüsteemiga doonor Euroopa rikkamatele majandustele tööjõu kasvatamisel ning lisaks oma pensionäride ülalpidamine. Ilmselgelt mage perspektiiv.
Kontrollitud migratsioonipoliitika elluviimine tundub selles kontekstis lausa vältimatu, kui tahame iseseisva majandusega riiki ka tulevikus üleval hoida.
Tööjõu liikuvuse ja tööhõive probleemid kummitavad tervet Euroopat. Jaapanis ja Ameerikas töötab üle 62% 55–64aastastest inimestest, kuid Euroopas keskmisena on see ainult 46%. 20–64aastaste hulgas on Euroopa tööhõivemäär 69%, mis on muu maailmaga võrreldes märkimisväärselt madalam.
Erinevust põhjustavad muu hulgas just struktuursed probleemid inimeste oskuste ja pakutavate töökohtade vahel. Kogu Euroopas hakkab “beebibuumi põlvkond” jõudma penisoniikka ja üle 60aastaste inimeste arv suureneb kaks korda kiiremini kui enne aastat 2007.
Euroopa on asunud neid küsimusi lahendama, kuid kaasnevad protsessid on väga pikaajalised.
Eesti ühesuunaline avatus Euroopa tööjõuturule paneb proovile meie väikese majanduse reproduktsioonivõime, ja tööjõupuuduse leevendamiseks vastumeetmete planeerimine saab olema suur väljakutse.
Skandinaavia riikides ei häbeneta tunnistada, et tööjõu migratsiooni kõrval on kõik teised võimalused muutustele demograafilises püramiidis vastu seismiseks liiga aeglased.
