Meil kõigil jäi sinna laeva keegi. 

Lõpuks võtab Lennart toru. Telefonid võimaldavad juba konverentskõnesid, seega kuuleme kõik Tiidu insenerlikku ja Lennarti filosoofilist dialoogi. Muidugi räägitakse igavikulikest asjadest. Üks, tänasest siin, teine põhimõttelistest väärtustest laias maailmas. Kahjuks jääbki arutelu erinevatele tasanditele ja lõppeb peale kaht ja poolt tundi otsusega: "Me teeme midagi homme kell 17. 00. Kõigile, kes tunnevad end "Estoniaga" seotud olevat. Poisid ja tüdrukud, vaarisad ja vaaremad saavad olema kutsutud. Suursaadikud nende hulgas. Kusagil, kus võimalus ettevalmistusteks kohtub võimalusega inimesi aidata. Sinu päralt on avasõnad. Sa oled oodatud." Kõne saab läbi. Vaatan kella, on jäänud veel 14 tundi kella viieni.

Enne kui langeme nagu loogu laudadele, et tunnikeste pärast alustada korraldamist, on sündinud kokkulepe: kell 17. 00. kusagil Reisisadama lähedal. Mälestusteenistus, niimoodi, et see võiks jääda kestma kuudeks. Muusika ja sõnad. Ainult nendelt, kes päris kindlasti usuvad, et neil midagi öelda on. Ilma protokolli ja formaalsusteta. Leinajate heaks ja riigi pärast. Et alles jääda.
Varavalges helistan Peeter Palule sadamasse. Ta saab aru. Kiiresti. Pakub Rannavärava mäge. Oleme Mardiga nõus ja siitpeale lähevad meie teed erinevaid radu. Temal teadvustamise, minul tegemise rada mööda. Telepaatia ja vist juba ka algelise mobiilivõrgu abil ühenduses olles. Et tervik kokku sulaks. 

15 minuti pärast kohtume Paluga Rannavärava mäel, meremuuseumi esisel tühermaal. Palul on sadama ehitustööde juhataja jalule aetud, kes parasjagu mädanenud vabaõhulava kordategemiseks vajalikku lauakoormat mõõdab. Tahan mõnd purunenud päästepaati dekoratsiooniks. Palu jääb asjalikuks. "See pole teater," on ta salvav. Vabandan. Mõttes ka kõigi hukkunute ees. Aga kogu lähema ümbruskonna heakorra tagamise osas lööme käed. “Tegija," mõtlen.

Hetke pärast olen vanalinna EEV puutöökojas. Tahan vähemasti viie meetri kõrgust risti. Mehed on kõhklevad. Kõike napib: aega, materjali, kogemust. Kokkulepe sünnib tinglikult: “tehke, mida suudate. Kella kolmeks peab olema paigas!” Vaadanud üksteisele silma, teadsime, et vaid jumalik tahe võib jätta risti sündimata. Ma ei teadnud ega tea tänaseni ühegi meistrimehe nime, kes sel päeval endast oleneva andsid, aga ma tean, et need mehed olid vaid ühed meie hulgast ja aega oli vaja kasutada tööriistade, mitte suu, liigutamiseks. Me olime perekond ja meil oli mure.
Õhtu eel oli Rannavärava mägi saanud uue kuue. Lillede ja küünalde meri mattis enda alla tallatud rohu. 

Jäänud oli vaid üks väljakutse, kuhu paigutada rist. Tõsi, risti ennast ju polnud veel ja peale sisemise veendumuse selle saabumise kohta, polnud jumal saatnud mingitki märki, et see tõepoolest niimoodi läheb. Kell lõi viiendat tundi peale keskpäeva.

Kõik ootasid vabariigi presidenti, sest teadsid, et ta tuleb. Keegi ei oodanud risti, sest ei teadnud oodata.

Ja siis see tuli.

Nelja mehe õlgadel. Valge. Ilmatu suur. Nagu taevane kingitus. Kõige vägevama tahte järgi tõusis ta mäe ühelt veerult nagu lendaks taevasse, tasakaalustus ja sammus väärikalt väärikaimate vahele. Mis edasi? Ruumi polnud jalatäitki. Lillede ja küünalde, mis pühad pühitsematagi, nihutamine ei tulnud kõne alla. Jäi vaid üks võimalus, panna rist sadamapoolsele mäeveerule pikali. Nii see sündis. 

Lein oli nii suur, et isegi rist ei suutnud püsti seista.

Lihtne, valge rist, lihtsal rohelisel murul. Usun, et tuhanded ohkasid sel hetkel. Nuttes ja halades sissepoole. Nagu põhjala rahvastele omane. Aga kergendustundega, sest oli tekkinud koht, kuhu tulla.

Oli 30. septembri õhtu. Kakskümmend aastat tagasi. Kell viis.