Anneli Tõevere-Kaur: Hoolitsus elu eest
Majad on sümbolid, mis nii nagu kõik muugi tähistab lisaks enesele vaataja silmis veel midagi või kedagi. Me näeme majade ja nende ümbruse järgi, kuidas läheb inimestel, kes seal elavad. Aimame pere käekäiku, mitmegi põlvkonna elu. Olen sellest pisut teisalt lähenedes kirjutanud varemgi, siis oli juttu aedadest.
Tallinnas on Kadriorg üks neid paiku, kus äärmused elavad kõrvuti. Tumedus ja heledus puutuvad kokku. Uhkete villade kõrval kohtab maju, millelt variseb krohv ja aknaraamidelt on pudenenud värvikiht.
Mäletan üht novembrilõpu pärastlõunat, jalutustiiru Kadriorus, pilk jälgis just sedasama kontrastide eripära. Oli hooneid, kus akende ilmed kõnelesid õnnelikust elust. Ja sealsamas kummituslikke elupaiku – pikk soojapoolne niiske sügis oli kulutanud vahtrapuudelt ja kastanitelt langenud lehed poriks nende majade ümber. Just neis kohtades olid lehed koristamata, kõiges muuski paistsid nad mahajäetuna, ehkki tuled akendes näitasid, et nii see ei ole.
Meil pole võimalik põlata heleduse kõrval tumedust. Vastandid ei kao elust kusagile. Toonane hämar novembripäev rõhutas seda minu jaoks veel eriliselt. Samas oli selles hilissügiseses vihmaudus jalutades tajuda ja näha, kuivõrd püsib elu hoolitsusel. Kus lõpeb hoolitsus, seal jääb elu vaiksemalt hingitsema. Võib sootuks lõppedagi. Elu algab hoolitsusega ja saab otsa, kui seda enam ei jätku. Kadrioru majad oma äärmuslikkuses räägivad seda lugu nii selgesti, et võtab isegi veidi kõhedaks.
Kui paarkümmend aastat tagasi tulin maalt linna kooli, elasin mõnda aega vanas majas, mis oli kehvas seisus ja kõhedusttekitav.
Üürikorteris koos sõbrannaga. Sattusin tingimustesse, mis olid kujunenud minust sõltumatult. Kui palju ka korterit korrastasime ja sättisime, elu hingust jagus sinna nõrgalt, üksi ma seal olla ei tahtnud, jube oli. Miks just, on üsna raske mõistlikult selgitada. Kes on kogenud sama, see teab. On kõnekas, et mõni aasta hiljem maja lammutati ja asemele ehitati uus.
Me kõik elame teiste eest hoolitsedes ja võttes vastu hoolitsust teistelt. Ning muidugi hoolitsedes iseenda eest. See põimub omavahel, pereinimesel on sageli võimatu eristada, kust algab hoolitsus lähedaste eest ja kus on see hoopis iseenda eest hoolitsemine.
Kui küsida, mis on elu tuum, võib saada erinevaid vastuseid. Kuid hoolitsus on kindlasti üks neist. Tuuma keskmes on mõistagi armastus. Ja mis muu on hoolitsus kui mitte armastus.
Inimese sarnasus oma koduga ja ühtekasvamine paigaga on eriline asi. Kas olete märganud, kui kiiresti muutub nende majade ilme, kus ei elata. Neist kaob elu. Enam ei ole hoolitsejat. Kas olete ehk müünud kodu, kus elasite pikka aega. Kas olete kõndinud tühjades tubades, kus pole vaipu, raamaturiiuleid, voodeid. Kas olete kaevanud aiast peenralt kaasa lilletaime, et see uues kohas maha istutada...
On selge, et aeg, mil anname endast kõige enam, kuulub küpsele inimesele, kes on iseennast juba leidnud, sidunud teis(t)ega. Ja kes pole veel jõudnud vanaks saada, nii et teistele anda ei jaksa.
Huvitav on tähele panna, et peres leidub ikka keegi, kes kiirgab soojust teistest enam; kui tema on kodus, on seal hea ja õdus, kõik on justkui iseenesest korras. Tegelikult tuleb selle õdususe loomise heaks teha hulk samu toimetusi iga päev. Ja paraku – sageli märgatakse koduhoidja tähtsust alles siis, kui teda enam ei ole.
Aga sel päeval Kadriorus enne suurt lumeootust püüdsin majade välise ilme järgi ära arvata, kus elab õnnelikke inimesi. Neid, kes tunnevad hoolitsuse elustavat jõudu.
