Äraaetud hobused lastakse maha
Aga tõsine mure selle pärast, et paljud tublid talunikud ennast aastatega ilma puhkuse võimaluseta sõna otseses mõttes surnuks töötavad, on küll.
Seda on räägitud ammu ja ühtki head lahendust pole justkui paistnud ka. Loomapidaja ei saa ju paljude palgatööliste kombel lihtsalt niisama öelda, et mul on nüüd kopp ees ja saagu ilma minuta hakkama, mina võtan puhkust. Kui ikka lehmad laudas lüpsmata jäävad, siis ei lähe pererahvas kuhugi.
Õigus puhkusele on tegelikult seadusega igale töötajale ette nähtud. Võiks isegi öelda, et see on lausa inimõigus, mis kahjuks ei ole seni laienenud paljudele talunikele.
Väga hullud ajad igas mõttes võiksid ka Eesti põllumehe jaoks ükskord ometi läbi saada. Tänases lehes ütleb üks aasta põllumehe tiitli kandidaate Avo Samarüütel, et tema on oma põllumajandusliku ettevõtmisega lõpuks ometi jõudnud sellisesse, tegelikult igati normaalsesse olukorda, et reeglina on töönädal firmas viiepäevane ja tööpäev kaheksa tundi. Kahjuks on see praegu veel maal pigem erand kui reegel.
Tänase lehe avalugu räägib, et mingil määral on talupidajate asendamine lõpuks käima saadud. Aga just mingil määral, mitte sellise kindlustundega, et ta ka kindlalt käima jääb.
Alustamisel on abiks olnud eurorahad, kuid need kipuvad nüüd ära langema, sest olid mõeldud vaid projekti alustamiseks, mitte seda igavesti ülal pidama. Nüüd on lootus meie oma põllumajandusministeeriumil, kes aga teadagi ei tegele praegu mitte millegi muu kui säästueelarvega, ja võtta sel taustal juurde mingeid lisakulusid - ehkki suhteliselt mitte väga suures mahus - on arusaadavalt päris keeruline.
Loodetavasti minister Seeder selle raha siiski suudab oma eelarvest leida ja alles jalgu alla võttev talunike asendusteenistus jääb püsima, sest oleks ikka väga mage lugu küll, kui puhkusevõimalust aastaid lootvatel ja seda nüüd ehk ka juba esimest korda kasutada saanud talunikel see taas kaob, justkui olnuks tegu narrimiseks korraks nina ees lehvitatud vorstitükiga.
Lootust suurendab teadmine, et praeguse valitsuse maapoliitika, vähemalt sõnades, on senisest rohkem just talupidamist soosiv olnud ja juba oma poliitilise kandepinna jaoks maainimeste seas peab see ju tähendama ka praktilisi talupidamist toetavaid tegevusi.
Siinkohal peab üldisemalt ütlema, et kui valitsus praegu säästmise nimel läheb sellist tüüpi kulude kallale nagu bussiliikluse dotatsioonid või koolitoidu toetus, siis on midagi valesti. Me kõik saame aru, et riigil praegu kokku hoida tuleb, aga see ei saa tähendada mingite eluks vajalike asjade täielikku väljasuretamist. Ei pea jälle hakkama koonerdama kõige nõrgemate arvel.