Ärge kartke uut jahiseadust!
Olen hoidnud ennast kursis arvamuste ja ettepanekutega, mis seotud uue jahiseaduse loomisega. Tuleneb see sellest, et kunagi oli endalgi võimalus hakata uut jahiseadust kirja panema. Teisalt olen poisikesest peale olnud jahimees. Õppisin metsandust, aga töötanud olen ka jäägrina ja olin riiklikus jahinduses jahiturismi rajamise alguse ajal.
Viimase paari aasta jooksul olen püüdnud aru saada lähiriikide jahikorraldusest. Saksamaast oli artikleid eelmise aasta Maalehes. Nüüd juunis käisime erametsanduse maakondlike tugiisikutega Norras ja Rootsis.
Edeneb ja ei edene
Andres Oleskilt ilmus 9. juuni Maalehes hea arvamusartikkel jahinduse tulevikutee otsingutest. Lootsin leida ka ajakirja Eesti Jahimees mai/juuninumbrist asjalikke ettepanekuid uuele seadusele, kuid pidin pettuma. Ikka vana halamine, et pakutav variant ei sobi ja vana käib küll.
Kuidas küll Eesti Jahimeeste Seltsi targad ja ettevõtlikud juhid ei saa aru, et maaomanikud ei ole olemasoleva seadusega rahul? Lootuse edaspidiseks koostööks leidsin Priit Piilmanni sõnadest artikli “Üheksa korda mõtle, üks kord otsusta” lõpus.
Kevadel oli uue valitsuse koalitsioonileppest hea meel lugeda, et jahiseadus vajab kaasajastamist. Samuti jäi meelde, kuidas keskkonnaminister Keit Pentus pärast ametisse astumist lubas uue jahiseaduse kohe käsile võtta.
Koostöö Skandinaavia moodi
Norras ja Rootsis moodustatakse jahipiirkonnad vastavalt sellele, kuidas maaomanikud ja jahimehed kokku lepivad. Suuruse poolest on mõnesaja kuni mitmekümne tuhande hektarise pindalaga piirkondi. Norras oli eriliseks üllatuseks sellinegi leping, mille järgi tulu kütitud ja müüdud põtrade eest jagati proportsionaalselt maaomandi suurusega kõigi maaomanike vahel.
Enamasti olevat siiski hektaripõhised jahiõiguse rendilepingud. Tasu hektari kohta on erinev, kuid nii, et linnade ligidal on see suurem ja vähemasustatud linnakaugetes piirkondades väiksem. Vahel olevat vahe mitmekümnekordne, kuid keskeltläbi on rendihind 5 eurot hektari kohta.
Põdra ja metskitse laskmise limiidid kooskõlastatakse sealgi riigiametnikuga, kes vastutab ulukite normaalse arvukuse eest. Ulukite loendust teevad jahimehed koos metsaomanikega.
Väikestes piirkondades on loomulikult jahiajad lühemad ja limiit väiksem. Näiteks on sajahektarise jahipiirkonna omanikul õigus põdrajahti pidada kahel esimesel jahipäeval üle aasta ja lasta tohib ta siis ühe põdravasika.
Norras on jahipiirkondadel ka jahimajanduskava. Kui näiteks on piirkonnas tõenäosus küttida viie aasta jooksul 25 põtra, võidakse lubada ühel aastal lasta ka 10–15 looma. See sõltub aga, kui kõrgeks hindavad metsaomanikud 3–4meetriste noorte männikute kahjustamise ohu.
Nagu meile räägiti, tehakse
Norras kõik jahiotsused kolmepoolsete (maaomanikud, riigi
esindaja, jahirentnik) kokkulepetega. Seda, et jahipiirkonna moodustamisel ei osale ühtki kohapealset maaomanikust jahimeest, tuleb ette äärmiselt harva.
Seadusi tulebki uuendada
Rootsis kohtusime nii meie mõistes metsaseltsiga kui jahiseltsiga. Eriti suurt vahet Norraga ei olnud. Jahirendi keskmine hind on neilgi hektari kohta 5 euro ringis.
Uppsala külje all oli pikem jutuajamine ühe jahiseltsi eestlasest juhiga. Tema isa oli loonud 1954. aastal Uppsala ülikooli metsamaadele jahiala, mille pindala oli veidi üle 13 000 ha.
Kui loomi ja metsakahjustusi oli palju (1980. aastate keskel), kütiti sel alal ühel aastal 125 põtra. See oli olnud ülimalt ränk töö, aga arvukust tuli piirata, et oleks võimalik metsa kasvatada.
Praegu on endine ärimees pensionil ja rendib koos kaheksa sõbraga ülikoolilt umbes 1800 ha jahimaad. Igaüks peab aasta jahirendimaksuks maksma 9000 Rootsi krooni, mis teeb umbes 1000 eurot.
Nii Rootsi kui Norra jahimehed on meiega võrreldes muidugi heas seisus selles mõttes, et neil ei ole olnud vahepealset kolhoosilaadset jahikorraldust. Aga jahiseadust on nad sellegipoolest pidevalt uuendanud vastavalt riigi ja inimeste arengule.
Ka meie ministrid ja Riigikogu peaksid uue, maaomaniku õigusi ja soove kaitsva jahiseaduse eelnõu tõsiselt käsile võtma.
Erametsanduse maakondlike tugiisikutega leppisime kokku, et igaüks meist otsib üles oma maakonnast valitud riigikogulased ja annab teada meie soovidest. Tore oleks ju, kui saaksime hakkama ekstreemsete meetoditeta ja uue seaduse eelnõu läheks pärast puhkuste aega töösse.
