Argo Ideon: “Kolme õe” kaasus paljastas poliitika köögipoole

 (94)

Yana Toom. Pressikonverents hotellis Kolm ÕdeYana Toom. Pressikonverents hotellis Kolm Õde
Yana Toom. Pressikonverents hotellis Kolm ÕdeYana Toom. Pressikonverents hotellis Kolm ÕdeFoto: Karin Kaljuläte

Reedel saime teada, et Keskerakonna sisekaemus on selleks korraks läbi. Tallinnas kohalikel valimistel Keskerakonna kõrvale keskerakondlikul tüvel konkureerivat valimisliitu ei sünni. Või ikkagi sünnib, aga ilma eurosaadik Yana Toomita, kes on näidanud end valimistel häältemagnetina. Mine tea, sügiseni on veel piisavalt aega, et kõike võib juhtuda. Kuna Toom teatas, et tema jääb Keskerakonnaga, siis oleks sellise valimisliidu šansid midagi saavutada veel nõrgemad, kui enne olid. Isegi kui Edgar Savisaare nimega edasi manipuleerida.

Mis on aga hämmastav, või siis jällegi mitte, on pilt, mis avaneb kõige toimunu taustal Keskerakonna sisedemokraatia olukorrast. Üle 14 000 liikmega partei näol on tegemist Eesti suurima erakonnaga. Selle demokraatlikul viisil valitud juhtimisorganiteks on kongress, volikogu, juhatus. Territoriaalselt jaguneb erakond piirkondadeks, mille tegevuses peaks olema sealsetel inimestel võimalik sõna sekka öelda.

Mis aga nüüd toimus? Juhtiv valitsuspartei asus esimehe, peasekretäri, aseesimeeste tasemel mingitesse “läbirääkimistesse” umbes kolme oma liikmega, kes leidsid, et neil on õigus esitada nõudmisi Tallinna valimisprogrammi asjus, kuid samas ka üldpoliitilistes küsimustes. Muuta erakonna otsuseid ja valikuid, minnes sujuvalt mööda tavapärasest otsustamisest.

Seotud lood:

Eks poliitikutel ju on püha õigus ükskõik mida nõuda ja ette kujutada. Kuid arusaamatu, miks neile kohe ei öeldud: Keskerakonnas on täiesti olemas valitud struktuurid, mis teevad oma otsused, palun arutame kõiki teie muresid seal. Selle asemel asus partei juhtkond separaatkõnelustesse üksikute liikmetega. Avalikult nähtavalt kolmega neist, kelle legitiimsus või põhimõtteliselt ju ei peaks erinema ükskõik milliste muu kolme erakonnaliikme omast.

Räägitakse, et “teisemeelsed” esindasid mingit valimisliitu, kuid seda liitu pole ju olemas. Laual oli üksnes ähvardus see tulevikus moodustada. Vähemalt õhus on hõljunud ka võimalus lahkuda parteist, ehk võtta napi parlamendienamusega valitsuskoalitsioonilt veel mõned hääled vähemaks.

Yana Toomi tabas reedel ülevoolav avalik tänu, selhulgas Eesti Vabariigi peaministrilt, et ta ikka jäi Keskerakonnaga ja ei läinud ära. Huh, seekord läks kole mööda. Euroopa Liidu eesistujariik ei sisene pärast avanädalat otse valitsuskriisi. Aga kuidas on võimalik edaspidi selliseid tegelasi grammigi usaldada, kes valimiste lähedust ja koalitsiooni häälte vähesust ära kasutades oma erakonna juhid nurka surusid?

Luurele minekuks või poliitikas sama asja ajamiseks on tarvis inimesi, kes ei vea alt ning ei pane kohe võimaluse ilmnedes jalga taha. Kes osalevad demokraatlikus protsessis, läbi nende institutsioonide, kus teisedki saavad kaasa mõelda. Kas teie valiksite endale mõttekaaslaseks kedagi, kes ei kohku tagasi korraldamast poliitilist santaaži?

Europarlamendis on mõisted transparency (läbipaistvus) ja open government (avatud valitsemine) sageli kasutusel, kuid Keskerakonna separaatkõneluste käigus ei peetud vajalikuks isegi avaldada nende kõneluste sisupunkte, hoolimata kogu meediapildi ülekuhjamisest Yana Toomi intervjuudega toimuva kohta. Reedel teatas Toom, et "valimisnimekirja 13 punkti 15-st implementeeritakse Keskerakonna valimisprogrammi” (pressikonverentsilt võis mõista, et jutt käib Tallinnast). Kui see on demokraatlik protsess mõne erakonna asjaajamises, siis on päris keeruline ette kujutada, kuidas ülejäänud partei 14

000 liiget sellega rahule võiks jääda. Aga homme tahavad võibolla mingid järgmised kolm parteiliiget pidada esimehe ja peasekretäriga kõnelusi neile sobivate punktide programmi lülitamiseks? Üpris kurb, kui see ongi Eesti avaliku poliitika tegemise tase aastal 2017.

Võib muidugi anda poliittehnoloogilised punktid Yana Toomile, kes on saanud jõuliselt demonstreerida, kui mõjukas ja oluline tegelane ta Keskerakonnas ikkagi on. Ning ka selle eest, et ta lõpuks siiski ei läinud kaasa valikuga, mis oleks seda mõju otsustavalt kahandanud. Selle eest aplaus. Kuid aplausi ei saa teha Keskerakonnale, kus see tragikomöödia etendus on keset suve aset leidnud. Ning kas keegi tõesti usub, et need olid viimased nõudmised, mis oma parteid iga hinna eest koos hoida püüdva Jüri Ratase lauale

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare