ARGO IDEONI KOLUMN | Lühike õpetus, kuidas Paul Pinna tänavalt Eesti pass hankida
Kuna vana passi kehtivusaeg oli lõppemas, käisin uue saamiseks taotlust sisse andmas. Eestiaegse näitleja nimega, Paul Pinna tänava teenindusbüroos Tallinnas Lasnamäel – ühes kohas kahest, kus pealinnas passe jagatakse. Kolleeg Rein Sikk on tänavu kogu passiasjanduse maapõhja mananud, aga siinkohal jagan oma värsket kogemust.
Eelnevalt võib üle kanda riigilõivu 50 eurot, aga seda saab maksta ka kohapeal. Põhimõtteliselt mingeid ettevalmistusi, blankettide täitmist vms pole tarvis teha. Oluline on vanad dokumendid kaasa võtta.
Paik oli mulle varemtundmatu, ent kohapeal selgus üllatus - täpselt sama koht, mida viie aasta eest nimetati Vikerlase teeninduskeskuseks. Vana kolleeg veel toona õpetas, kuidas taksoga sinna sõita: istud sisse ja lausud: "Командир, давай в ментовку на Викерлазе!"* Kohale saab Tallinna kesklinnast ka bussiga nr 54, mis sõidab pool tundi, aga see-eest linnakodanikule tasuta.
Eelnevalt vaatasin veebist, et järjekord on 40 minutit. Tegelikult läks vast 45 minutit pluss enne seda foto tegemise aeg. Järjekorramasina numbrit tohib muide võtta alles siis, kui pilt tehtud.
Kosmose pildimasin
Fotomasin on nüüd kosmos võrreldes viie aasta taguse ajaga. Toona tegi robot ainult pilti. Nüüd algul loeb aparaat ID-kaarti ja tuvastab isiku, siis teeb pilti (kantseliitlikus terminoloogias "hõivab foto") - sina püsid paigal, masin sõidab ise üles-alla ja käsib objektiivi vaadata. Seejärel kogub sõrmejäljed ja allkirjanäidise. Keegi ei teatanud ainult eelnevalt, et prillid tuleks ära võtta. Masin oli juba kaks korda kuulutanud, et hõivatud foto pole sobiv, kui ta lõpuks aru sai, et mul on prillid ees. Seejärel piilus kabiini ka politseiametnik ja teatas, et prillid tuleb eemaldada.
Seejärel sujus kõik justkui ludinal. Ootamine on muidugi nüri ja terve suur ruum täis tüdinud nägudega kliente. Kuuldavasti Tallinna teises passitaotlemise kohas, Mustamäel asuvas Tammsaare teeninduskeskuses on võimalik ooteaega veeta laua taga läpakaga tööd tehes, kuid Paul Pinna tänaval sellist varianti pole. Nurgas seisab joogipudelite automaat ja ajaviiteks võib lugeda kohapeal saadavaid brošüürikesi politseinikutöö võludest või seksuaalvägivallast.
Keegi härra väljendas ootesaalis oma valjuhäälset rahulolematust toimuvaga. Eelkõige näis häirivat, et järjekorramasina juures valves olev politseinik suurt midagi ei tee. Talle lubati seepeale politsei kutsuda (mõistate vist väikest olukorrahuumorit, mis seisnes selles, et olimegi ju politseis). Ilmselt jäi patrull siiski kutsumata, sest natuke hiljem kõndis mees juba tänaval.
Minu meelest olid kohapealsed ametnikud küll igati töökad ja abivalmis, järjekord kellegi tegevusetuse tõttu ei veninud. Tegelikult väärib passiametnike rutiiniküllane, aga vajalik töö igati austust.
Pärast umbes poolesaja inimesega järjekorra läbimist ei pidanud muud midagi tegema, kui ütlema oma aadressi, e-posti ja telefoninumbri ning kaks korda väljatrükitud paberile allkirja andma. See võttis loetud minutid. Riigilõivu 50 eurot oleks saanud maksta kohapeal sulas või kaardiga, aga ma olin selle juba enne üle kandnud. Kiirelt leiti ka arvutis tõendus, et raha on makstud.
Kui pass valmis, annab riik sellest e-postiga teada. Näis, kas kättesaamisel tuleb mingeid üllatusi - eelmisel korral 2013 keevitati mulle kõigepealt passi võõrad sõrmejäljed. Pidin taas mitu päeva ootama, kuni dokument ümber tehakse.
Mis võiks teisiti olla
50 eurot passi ja ID-kaardi eest tundub väga kallis. Selge, et dokumendid maksavad raha. Kuid ID-kaart on ju seaduse järgi kohustuslik dokument, selle eest võiks tasuda kohustuslike maksude arvelt? Isikutunnistuse eest eraldi tasu küsida on sama hästi kui regulaarselt kogutav pearaha. Huvitav, kas seda ka maksukoormuse sisse loetakse?
Teiseks on kaks rahvast pungil täis, suhteliselt napi pinnaga äärelinna passiteeninduskeskust Tallinna suuruse linna kohta arusaamatult vähe. Riigihaldusminister Janek Mäggi rääkis mõne aja eest Maalehe intervjuus, kuidas vahepeal presenteeriti valitsuses ka mõtet, et kahe teeninduse asemel võiks Tallinnas olla üks – see tundub suhteliselt uskumatu.
Kontrast on ikka lõikav, kui mõelda ka neile hiiglaslikele kaubanduskeskustele, mis laiuvad kasvõi südalinnale lähemal Ülemistel. Kaubatemplid lösutavad nagu plinkivate tuledega UFO-emalaevad suurtel maalahmakatel, pakkudes eksootilisi ja obskuurseid kaubamärke ning vaatemänge, kuid omaenda riigi põhilisi teenuseid seal ei saa.
Valimisjaoskondade avamine kaubakeskustes on päris tavaline, miks siis passe seal jagada ei võiks? Tihti kõlanud soovitused reisida dokumentide hankimiseks mujale Eestisse, kus järjekorrad väiksemad, on totaalselt jaburad. Satun küll tööasjus eri paikadesse, kuid siis on raske leida aega ka tassi kohvi jaoks. Igaüks peaks elementaarseid teenuseid saama ikka kodukandis, ka pealinlased.
Riigil jätkus küll raha superministeeriumi rajamiseks pealinna Suur-Ameerika tänavale, aga seda paika, kus tavainimene oma riigiga kokku puutub, st dokumentide teeninduskeskust sinna ei kavandatud. Ilmselt on kusagil mõtlemine veidi nihkesse läinud.
Aga muidu toimib passisaamine detsembris 2018 päris sujuvalt, põhjust suuremaks nurinaks ma ei leia.
* Umbes: Peremees, las käia Vikerlase võmmi! (vene k)
Lisandused
Hilisem täiendus: tagasisides mu kolumnile on kõlanud põhiliselt kaks küsimust: miks ma aega ette ei broneerinud ja miks ma e-taotlust ei esitanud?
Aja ettebroneerimisega on see nüanss, et siis on sul kalendris veel üks kellaaeg, millega pead täpselt arvestama. Mul on selliseid kellaaegu elus niigi palju. Lihtsam oli minna passi taotlema suvalisel hetkel, mis jäi muude kohustuste vahepeale. Samal põhjusel eelistan nt juuksuritöökotta lihtsalt tänavalt sisse astuda, mitte ette aega kinni panna – kuigi võib juhtuda, et siis pead veidike ootama.
E-taotlusega on jällegi nii, et PPA kodulehelt ma ei saanud enda jaoks piisavat selgust, et mul on passi võimalik veebis taotleda. Seal on öeldud, et sõrmejälgede andmisest peab olema möödunud vähem kui 5 aastat, aga mul ongi viis aastat vahet. Tõesti ei ole meeles, mis päeval ma need sõrmejäljed 2013. aasta detsembris täpselt andsin - kas sellest on juba üle viie aasta või ei. See oleks ka tähendanud, et nõuetekohane passipilt tuleb hankida muul viisil, mis olnuks ikkagi üks eraldi asjaajamine. Lihtsam tundus minna teenindusbüroosse ja seal korraga kõik korda ajada.
