
Avalikkuses vohav mõte, et taunitava teoga hakkama saanud inimene ei tohigi enam kusagil tööd teha, on täiega jabur.
Inimene osutus ebaausaks, sai hakkama pahateoga. Ta varastas, kasutas ära ametiseisundit või juhtis purjuspäi autot.
Inimese tegusid hakati uurima kriminaalkorras. Võibolla saadeti juba kohtu ette. Siis selgub ühel kenal päeval, et pahategija on uue töökoha leidnud. Algab moraalne paanika - justkui töötegemine oleks inimese elus mingi privileeg, mis tuleks välja teenida eelnevate saavutustega.
Kaks sel nädalal kapo kinnipeetud ja seejärel lahtilastud Tartu abilinnapead, Valvo Semilarski ja Artjom Suvorov kirjutasid lahkumisavaldused, mille koopiaid igaüks võib meedias vaadata. See on õige, sest tegemist on Eesti kohaliku võimu kõrgemate sfääridega.
Kuid ma olen kindel, et nendel meestel, hoolimata praegu toimuvast, on vaja oma elus veel tööd teha.
Tallinna endine kesklinna vanem Alar Nääme ja endine Tallinna Sadama juhatuse liige Allan Kiil said ka oma kohtadelt lahti, kui nende valgustkartvad teod päevavalgele tiriti. Nääme on kohtus süüdi mõistetud omastamises, Kiili altkäemaksuvõtmise süüdistus on alles hiljuti kohtusse saadetud. Mõistlik, et nad samal kohal ei jätkanud.
Kuid teha nüüd suur number sellest, et kaks täisjõus meest on asunud tööle spordikeskusse, tundub paras liialdus.