ARGO IDEONI KOLUMN | Valitsus, kel pole poliitikaga tegemist?
Üksikud tõusevad veel kõrgemale – peaministriks, presidendiks – kuid see on juba nii üliharv võimalus, et sellega pole poliitikul oma karjääris suurt mõtet arvestada. Valitsuse liikmeks saamine pole aga tõsisel töötegijal, oma valdkonna asjatundjal, või ka lihtsalt end poliitikas tõestada suutnud inimesel midagi püüdmatut. Vähemalt teoorias ja loogiliselt on see nii.
Nüüd siis said ministriks kaks inimest, kes on seni püsinud poliitikast päris kaugel. Tervise- ja tööminister Riina Sikkut kahtlemata on olnud pädev ametnik, kuid nüüd värske sotsiaaldemokraat ja Jevgeni Ossinovski järglane ametipostil. Janek Mäggi varasemast tegevusest on räägitud juba niigi ülearu. Pole mõtet sellesse kuhja lisada. Soov võimu seestpoolt vaadata on suhtekorraldaja seisukohalt täiesti loomulik, kuid poliitikas täie rauaga kaasa löömine ja erakondagi astumine on tema puhul siiski ootamatu.
Tehnokraatlikus suunas
Tegelikult võiks minu meelest tähele panna kaht momenti. Esiteks, hoolimata nendest vangerdustest ja olukorrast, kus kolme koalitsioonipartei liidritest on valitsuses nüüd vaid üks, ei ole tegemist siiski veel päris tehnokraatide valitsusega. Valitsuse juhtpartei Keskerakond sellest kabinetist eemale ei hoia, Jüri Ratas, Kadri Simson ja Mailis Reps on pigem nende raudvara.
Samuti on n-ö klassikalised poliitikategelased vähemalt välisminister Sven Mikser (SDE) ja justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL).
Teiseks, poliitikast ja tegevpoliitikutest kaugenemine on Eesti valitsustele olnud parlamendivalimiste lähenedes pigem tüüpolukord. Enne valimisi saavad sageli võimule n-ö vahevalitsused, kes endale palju muud ülesannet ei seagi, kui status quo hoidmine ning valimisteks valmistumine. See traditsioon algas ju Andres Tarandi n-ö jõulurahuvalitsusest ja jätkus Mart Siimanni vähemusvalitsusega.
Mulle meenub ajakirjanikuna tehtud telefonikõne Olari Taalile jaanuaris 1998, kes oli just siseministri koha vastu võtnud. Taal ütles: „Kirjuta, et ma tegin selle otsuse meeltesegaduses,“ ning kõhistas ise selle repliigi peale temale omaselt tasa naerda.
Ega sellest ajast põhimõtteliselt ju palju muutunud polegi – kuidas sa näiteks ütleksid, et võtsin pakkumise ministriks hakata vastu, sest tuleviku huvides on väga hea omada CVs sellist rida? Taalil polnud seda vaja, aga paljudele järgnevatele valitsuse liikmetele kindlasti kulub ära.
Miks tegeleda poliitikaga
Jüri Ratase valitsust ma vahevalitsuseks siiski ei peaks, sest nende võimuletulek kajastas pigem ühiskonna väsimust väga pikalt Eesti riigitüüri hoidnud Reformierakonnast. Küll aga on viimased ministrivahetused viinud valitsust sellele lähemale.
Ning ühtlasi on kahe n-ö kõrvalseisja valitsusse toomine argument poliitikukarjääri – nõustugem, et siiski üpris suurel hulgal rutiinset ja igavat tööd sisaldava karjääri – valimise kahjuks. Ärge tulge rääkima, et sotsides või Keskerakonnas ei olnud kohe mitte kedagi, keda ministriks panna. Kaks töökat ja piisavalt asjalikku inimest, kes on poliitikas aastaid tööd teinud ja väärinuks ka kohta valitsuskabinetis, jäid sellest ilma. Mis on selle sõnum erakondade sisse?
Eks see, et poliitikas, nagu elus laiemaltki, ei ole tulemus tihtipeale sissepandud tööle vastav. Ei jää üle muud kui pihku sülitada ja edasi rügada. Ehk on Universumi Direktor järgmine kord soodsamalt meelestatud.
