ARGO IDEONI KOMMENTAAR: Ukraina viisavabadus Euroopaga on Moskvale punane rätik

 (14)

Ukraina viisa
Ukraina viisa 2004. aastast.Argo Ideon

Leidsin oma vanast passist kurioosumi – Ukraina viisa, millega käisin 2004. aasta lõpus sealsete presidendivalimiste kolmandat vooru kajastamas. Kiievis toimus parajasti “oranž revolutsioon”, Viktor Juštšenko võitis Viktor Janukovitšit ning sai riigipeaks. Soovi korral saab sellest sõidust lähemalt lugeda mu raamatu “THI" Ukrainat puudutavast osast.

Aga Ukraina külastamiseks ei ole Eesti kodanikel enam ammu viisat tarvis läinud. Kuni 90 päeva külastust poole aasta jooksul oli meile võimaldatud hoolimata sellest, et vastupidist viisavabadust polnud. Kuni pühapäeva, 11. juunini, mil hakkas lõpuks kehtima Ukrainas kauaoodatud viisavabadus Euroopa Liidu ja muude Schengeni piirkonna riikidega – välja arvatud Ühendkuningriik ja Iirimaa.

Laul ja tants

Ukrainas tähistati seda tõelise pidupäevana, tantsiti ja lauldi ning president Porošenko kohtus piiripunktis Slovakkia presidendi Andrej Kiskaga, avades seal sümboolse “viisavabaduse ukse”. Selline suur tähelepanu ja pidulikkus võib kõrvaltvaatajale tunduda isegi liiga pompoosne, kuid siinkohal tasuks meenutada, millise tõuke eestlaste enesetundele andis omal ajal viisavabadus Soomega 1997. aastal. Kui reisimisvõimalus Helsingisse nõukogude aja lõpul üldse reaalseks muutus, moodustasid sõitatahtjad hiiglaslikke sabasid Soome konsulaadi juures. Viisabürokraatia oli suur osa sellest, mis pani eestlasi tundma end võrreldes soomlastega “väiksema venna” rollis, ning eks paljudel on ka isiklikke mälestusi sellest, kuidas neid Soome piiril uuriti-puuriti ja kahtlaseks peeti, ning ka juba viisavabaduse tingimustes ikka nõuti, et mida te siia Soome üldse tulete?

Nii on ukrainlaste jaoks viisavabadus Euroopaga oluline teetähis, samm “normaalse riigi” poole, enesetunde ja meeleolu tõstja. Ukrainal on probleeme küllaga, aga pühapäevast peale on sealset biomeetrilist passi taskus omada märksa uhkem kui seni. Arvestades, et töötamist viisavabadus automaatselt ei võimalda, ei ole mingit mõtet ka karta, et Ukraina nüüd lääneriikide suunal tühjaks jookseb. Reaalsus muidugi on olnud see, et kes tingimata tahtis Euroopasse jõuda, on seda saanud teha ka varem.

Tasub jälgida Venemaalt pärit reaktsioone ukrainlaste viisavabadusele. Näiteks telekanali Rossija materjalid, millest üks on pealkirjastatud “Viisavabadus võidakse ukrainlastelt iga hetk ära võtta” ning teine kõneleb sellest, et kui varem võis viisaga piiri ületades end kindlalt tunda, siis nüüd mine tea, mis lisadokumente võidakse nõuda – hotelli broneeringut, kindlustuspoliisi, raha ettenäitamist jne. Portaal gazeta.ru nuputas välja olulise teemaarenduse: kuigi ukrainlastel on nüüd viisavabadus Euroopaga, ei too see endaga kaasa nende poolt suuremat kinnisvara omandamist EL riikides, kuna ukrainlased on vaesed.

Hapud viinamarjad

Mäletan 2013. aasta kevadest Eesti riigikogu väliskomisjoni külaskäiku Moskvasse, ning nende kohtumist Venemaa Föderatsiooninõukogu väliskomiteega, missuguse õhinaga sealsed poliitikud uurisid just nimelt Venemaa väljavaateid Euroopa Liiduga viisavabadust saada. See teema huvitas Venemaal laiu rahvahulki ning poliitikutel oli soov püüda kinni mõni sõnum, mis viitaks sellele, et asi liigub edasi.

Nüüd on aga juhtunud peaaegu mõeldamatu: ukrainlased, keda osa Vene poliitikategelastest ei vaevu isegi omaette rahvaks või suveräänseks riigiks pidama, on viisavabaduse kätte saanud, sellal kui Venemaa jaoks ei näi praeguste suhete jätkudes mingit perspektiivi. Omaette küsimärk on veel, kui paljud annekteeritud Krimmis elavad Vene passiga inimesed nüüd endale taas Ukraina passi üritavad hankida.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare