Arrivederci, Roma!
Ei enne ega pärast
See lihtne lugu on võrdpilt inimese elu kohta. Vähemalt mõne inimese kohta. Luuletaja Johann Gottfried Seume on öelnud: "Mõned inimesed elavad enne oma surma, teised pärast oma surma. Enamik inimesi ei ela aga ei enne ega pärast, nad lasevad end mugavalt maailma sisse ja maailmast välja vegeteerida."
Keegi ei jää siia päriselt. Öeldakse "nooruseaastad" ja "vanadusepäevad". Seda sellepärast, et noorusel on ees aastad, vanadusel aga veel vaid päevad.
Füüsilises mõttes läheb elukaar allapoole, kuid inimese vaim ja hing võivad püsida eluvõimelise ja arenevana kuni surmani ja - usume - veel selle järelgi.
Igaüks meist võib hakata kujundama lootust ja indu sisendavaid kujutelmi oma vananemise tarbeks. Mida ma tahan ja vajan, millest unistan? Mis ma teen siis, kui olen kõik, millest unistasin, kätte saanud? Mis annab mulle eluks lootust ja julgust? Milliseid seiklusi tahan veel oma elus kogeda? Millisena soovin jääda teiste mälestusse?
Need küsimused viivad otsapidi elumõtte ja -eesmärgi radadele. Hispaania barokiaja kirjanik Baltasar Gracián manitseb: "Eales ei tule kinni võtta valest otsast - kuigi nõnda käepärasem olla võib. Kõigel on oma päri- ja pahupool. Kui parimatki relva terast haarata, haavab see, ja vastupidi, halvimgi, võetuna käepidemest, kaitseb. Paljugi, mis piinaks on, võiks olla rõõmuks - kui vaid osataks sobivalt käsitseda. Kõiges on oma sobivus ja ebasobivus, osavus ilmneb õige äratundmises."
Jäägu huultele neste maitse. Joogi hea maitse kihutab janu küll tagant, tark on aga seda mitte ülemäära rahuldada: napp hea on kahekordselt hea.
Elujanu kannustab. Ei ole aga juhtunud, et midagi korralikku saavutanuks keegi, kes ei tahtnuks saavutada midagi erakorralist. Tark on sihtida veidi kõrgemale, et kindlalt tabada.
Prelüüd vaimusähvatusele
Traditsiooniline psühholoogia, mis nägi inimest siin maa peal ränduri või teelisena, kes on suuteline jõudma päästmise, valgustuse või vabanemise mäetippu, ei tegelnud haigete inimestega, keda olnuks vaja teha "normaalseks", vaid normaalsete inimestega, kes olid suutelised saama ja kellele oli saatusest määratud saada supernormaalseks.
Kel kõrvad on kuulda, selle ülesanne on võtta ette teekond seespoolsusesse. See eeldab valmisolekut loidusest loobumiseks. Joseph Campbell oma uurimuses "Tuhande näoga kangelane" näitab, et traditsionaalsed õpetused "ei pea kõige suuremaks kangelaseks lihtsalt vooruslikku inimest. Voorus pole muud kui pedagoogiline prelüüd kulmineeruvale vaimusähvatusele, mis läheb kõigist vastandipaaridest kaugemale".
Seetõttu on ka mõistetav, miks kristlik või budistlik eetika näib liiga range ja eluvõõras. Ta ongi seda. Ta on matkamehe askeetlik elustiil. Jeesuse ajal koguni nii otse, et ärgu olgu sul kahte särki. No mida sa tassid kaasa liigset kraami!
Eksivad need, kes arvavad, et kristlane, kes suudab meeles pidada, et me kõik oleme siin ainult ajutiselt, peaks olema norus ja nukker. Vastupidi, iga hetke ainukordsuse tajumine teeb elu intensiivseks. Noorus ei tule iial tagasi! Õige, ja seepärast rõõmusta, kui oled noor. Aga kui oled vana, kui oled pääsenud paljudest kohustustest, mis noori nöörivad - kas ei tasu ka selle üle ja selles rõõmus olla? "
Ja lõpuks võid rõõmustada selle üle, et kõik on möödas. Ees ei oota pelk pehkimine, silmitu ja sihitu, vaid värav, millest läbi minna. Koju jõudmine. Igavene rahu anna neile Sa ja valgus lõpmatu säragu neile...
Ta oli ise kogu oma varandus ja lahkudes viis ta endaga kaasa kõik.