Arstiabi kõigile

Londonis elatud kolme aasta jooksul on mul kiiret arstiabi vaja läinud täpselt viiel juhul. Neist kahel korral piinlesin hambavalu käes ning ülejäänud kolm korda olin endale hankinud tavalise gripiviiruse ja vajasin visiidiaega lihtsalt retseptiravimi väljakirjutamiseks.

Kuna igal korral oli riigi finantseeritud abi kättesaadav vähem kui nädala jooksul, pole mul siiani olnud vajadust tasulist arstiteenust või meditsiinikindlustust kasutada. Lisaks on siinse süsteemi suur eelis ka paindlikkus, mis väljendubki selles, et osa infovahetust toimub telefoni teel ning iga väikse probleemiga pole vaja ilmtingimata arsti juurde joosta.

Tervishoiureformide lävel

Samas on Briti tervishoiusüsteem mind mõne aastaga nii ära hellitanud, et ei kujuta ettegi olukorda, kus ainuke kiire hambaravi võimalus on tasuline. Ka ei suuda ma visualiseerida pilti 60 miljonist arstiabi vajavast britist, kes peavad arvestama nädalate pikkuseks venida võiva tervishoiutöötajate streigiga.

See põhjustaks siin kirjeldamatu kaose ning sellist nalja ükski poliitiline vastutaja juba endale lubada ei saaks. Sealjuures, tuletagem meelde, et Ühendkuningriigi näol on tegu streikides ikkagi tunduvalt enam karastunud ühiskonnaga, kui seda on väike ja suhteliselt värske ­demokraatiaga Eesti.

Briti riiklik tervishoiuteenus NHS on olnud brittide riiklik au ja valu viimased 64 aastat. Pärast Teist maailmasõda loodud süsteem läheb riigile maksma umbes 100 miljardit naela ehk 125 miljardit eurot aastas. Kuna finantseeritakse seda otse kogutud maksudest ja ülemaailmse finantskriisi tõttu on brittide majanduse valulävi suhteliselt madal, seisab ka NHS praegu suurte reformide lävel.

Kättesaadava, odava, hästikorraldatud arstiabi luksus, mida see maailmas ainulaadne süsteem Suurbritannia elanikele pakub, võiks olla eeskujuks kõikidele teistele riikidele, kui ta ainult oleks piisavalt läbipaistev. Kuigi britt, kas siis töötav või töötu, ei pea iial mõtlema, kas tal ka arsti juurde minekuks ka raha jätkub, on massiivne kulu õhenenud rahakotiga riigile hetkel üle jõu käiv.

Selge see, et ideaalseid lahendusi pole olemas ja ka brittide pea ideaalset süsteemi varjutavad tavapärased mured. Näiteks on elanikkonna üleüldise vananemise tõttu kaks kolmandikku haiglavooditest pensioniealiste käsutuses ja seda kõike peab üleval töövõimeline maksumaksja.

Eesti seda lubada ei saa

Loomulikult ei tule NHSi kaotamine siin kõne alla, ka arstide ja õdede palgad ei tule reformidest rääkides teemaks. Kuigi meditsiinipersonal (nagu ka õpetajad) ei aja kuskil maailmas rasket raha kokku, tagab kõrge kvalifikatsioon Suurbritannias siiski normaalse äraelamise. Pealegi voolab siia mujalt Euroopa Liidust hulgaliselt oma riigis kehvalt makstud õdesid ja hooldajaid, kellele Ühendkuningriigi töö- ja palgatingimused on märkimisväärselt paremad.

Kuna NHSi üks reformiplaane näeb ette ka õdede vastutuse ja rolli laiendamist, siis see trend tulevikus ilmselt jätkub. Eestist, kus riiklik tervishoiusüsteem patsiendi jaoks Briti omaga võrreldes pooltki nii hästi ei toimi, ja palka ka ei saa, oleks tulijaid ilmselt omajagu.

Iseküsimus on, kas meie veidi üle miljonilise elanikuga miniriik ikka saab seda lubada.