Karusnahka võib suhtuda mitmeti, kuid oluline on endale selgeks teha mõlemate osapoolte seisukohad. Meie teadlikkus karusnaha kasutamise osas on väga väike: vahet ei tehta farmidest pärineva ja oma metsades kasvanud karusnahal.

Praegu kütivad jahimehed loomi mitte karusnaha pärast vaid arvukuse piiramiseks. Loomade arvukus peab olema tasakaalus, ent see tasakaal on “tänu” inimtegevusele paigast läinud. Jahipidamine pole ammu enam pelgalt toidu või kehakatte hankimine, vaid täidab üha enam ülesannet leida ja säilitada tasakaal kiskjate, rohusööjate ning inimühiskonna vahel.

Kui teatud loomaliigi arvukus läheb liiga suureks, hakkavad levima erinevad nakkushaigused, mis võivad loomadele põhjustada väga piinarikast surma. Kui püüame selliseid nakkushaigusi, näiteks marutaud, alla suruda, siis alguses hakkab tervete loomade arv kasvama. Loodus aga ei suuda sellises olukorras enam kõigile piisavalt toitu ega territooriumi pakkuda ning hakkavad levima uued nakkushaigused, väheneb toidulaud (langeb jäneste, vee- ja soolindude, kanaliste ja ka laululindude arvukus), suureneb haigete või nõrkade isendite osakaal. Marutaudivastast vaktsineerimist on Eestis juba mitu aastat tehtud, nüüd tuleb meil selle eest ka vastutust kanda ning ise arvukust piirata. Marutaud pole ju midagi muud kui looduse püüd loomade arvukust reguleerida.

Kui rääkida väikekiskjate (rebane, metsnugis, kährik) arvukuse reguleerimisest, siis oleme olukorras, kus küttidel pole mõtet rebast lasta, sest karusnahaga pole midagi teha ja rebase liha ei sööda.

Väikekiskjate arvukus aga muudkui tõuseb. Kui me arvukuse piiramiseks nagunii loomi kütime, siis austustest looma vastu peaksime kasutama temast ära võimalikult palju ressursse. Praegu aga visatakse loom minema, kuna arvatakse, et on halb ja ebaeetiline loomanahka kanda. Ent seda looma ei ole ju piinatud. Jahimehed teavad täpselt, kuidas loomi küttida ja ühtegi looma piinavat küttimisviisi tänapäeval ei lubata. Kütitud looma naha minema viskamine on loodusressursside põhjendamatu raiskamine.

Kunstkarusnahk on toodetud mittetaastuvatest loodusvaradest. Kunstkarusnaha tootmine avaldab keskkonnale tunduvalt suuremat kahjulikku mõju: see ei lagune ning toodab põletamisel keskkonnale kahjulikke ühendeid. Karusnahk on aga looduslik ning laguneb kahju tekitamata. Karusnaha parkimiseks kasutatakse küll keemilisi ühendeid, kuid selle mõju loodusele on ikkagi väiksem kui naftast toodetud kunstkarusnahal.

Eestimaise karusnaha kandmine peaks olema igale eestlasele auasi. Iga inimene, kes siinset karusnahka kasutab, on Eesti loodusele teinud suure teene kasutades seda, mis meie metsades juba olemas on. Samas ei peaks karusnahatooted olema masstoodang.

Rääkides säästvast eluviisist, tuleks ära kasutada võimalikult palju sellist ressurssi, mis on juba olemas, taastub ja laguneb. Milleks toota juurde midagi, mis meil looduslikul kujul juba olemas on?