ARVAMUS | Sündivuse taastamiseks peaksid kõik emad iga lapse eest saama 400eurost kodanikupalka
Austatud Raul Eamets, Siim Kallas ja Indrek Neivelt! Kirjutan teile, sest teie suust olen kuulnud mõtteid ja arutlusi, mis viiksid riiki arengus edasi. Teie olete nimekad mehed, kelle arvamus loeb. Võtke siis seda trummi taguda, kuni tümps otsustajate kõrvus kaasa hakkab kumisema. Ehk on aeg uueks IME-ks? Või „Nelja mehe ettepanekuks“?
16. jaanuari Vikerraadio esinemises oli Raul Eametsal ja noormehel, kelle nimi meelde ei jäänud, jutuks võimalik laste panus Eesti tulevikku ja SKP-sse. Ühest küljest muidugi on pisut võõristav veel sündimata inimesele hinnasilt külge riputada, aga nii on jällegi väga argumenteeritult selge, et lastepuudus on hukutav.
Ka mina olen neil teemadel püüdnud kaasa mõelda ja aeg-ajalt Lääne Elus oma teemaarendusi avaldada. Ega midagi radikaalselt uut ju välja ei mõtle. Kõike on maailmas juba proovitud. Nii laste saamiseks kui ka iibe piiramiseks. Mis aga Eesti puhul on katsetamata, on kodanikupalk.
400€ kuus iga lapse eest
Mõne aasta eest oli mul vaja noort müüjannat minu jalatsiärisse. Kuulutamise peale tuli mitukümmend pakkumist, neist pooled Haapsalu kutsehariduskeskuses õppinud kokkadelt. Ja nähes, kuidas noored ei leia endale sobivat rakendust, mõtlesin siis, et nad ei tee seda, milleks loodus on ainult neile võimed andnud.
Nad on ilusad, terved, noored naised, kes peaksid pühenduma pere loomisele ja järglaste kasvatamisele. Aga nad ei tee ka seda, sest riik ei tasusta niisugust tööd vajalikul määral. (Vähe sellest. Traditsiooniline, viljakas abielu on muutunud teisejärguliseks. Pigem püütakse seadusandja tasemel tõsta kaitstavaiks kooseluvormideks perverssusi.)
Nagu öeldud, oleks Eesti rahvaarvu ca 1,4 miljonil püsimiseks vaja, et sünniks 20 000 last aastas. Sünnib aga 13 000-14 000. Niisiis ootaks ma kodanikupalga rakendamisel täiendavalt 6000-7000 lapse sündi igal aastal. Ja see seadus ei tohi takerduda tõmbetuultes, mida põhjustavad valitsuste vahetused.
Tugevamad abielud
Kahtlemata järgneks otsustajail küsimus: kust võtta need tuhanded lasteaiakohad ja töötajad, koolid ja õpetajad ning raha? Vastusevariantide hulgas peaks kindlasti olema ka see, et mitme lapsega kodus elav ema ei vaja lasteaeda. Ta on emana oma koduvallas (linnas) tööl ja saab selle eest palka, et lapsi kasvatab. Kui vald soovib, et rahvaarv kasvaks, võib ta ju emadele veelgi juurde maksta.
Lisaefektina näen, et kiiresti hakkab kasvama ametlike abielude arv ja need ei kipu nii kergesti lagunema, kuna pere majanduslik toimetulek on kindlustatud. Sellesse lausesse on kindlasti peitunud terve rida saatanlikke pisiasju, kuid seadusandja saab sättida regulatsioone.
Mis veel… Koolikohtadega on ju nii, et paljudes koolides on pool maja tühi, pooltel õpetajatel napilt pool koormust jne. See “lõikehaav” kasvaks mõne aasta pärast kinni.
Raha, jah, nii vaadates on vähe. Vaja oleks palju rohkem. Minul pole ülevaadet, kui palju ja missugustel tingimustel praegu samasuunaline raha riigieelarvest lasteni, nende emadeni, koolidesse ja lasteaedadesse jõuab. Variante on palju ja selle kõige administreerimisega on hõivatud ilmselt mitusada inimest. Ka siin on kokkuhoiumaad ilmselt miljoneid eurosid aastas, mis võiksid kodanikupalga lihtsas väljamaksesüsteemis olla oluliseks abiks selle palga saajatele.
Kinnisvaramaks kaotaks linnapildist vanad lobudikud
Kust leida lisaraha? Mulle täitsa meeldib Siim Kallase kinnisvaramaksu mõte. Tema peab muidugi silmas Viimsi rahvast, kes elab Viimsi vallas, aga registris on tallinlane, et pealinna hüvesid kätte saada.
Neid on kümneid tuhandeid üle Eesti, kes niiviisi koduvalla eelarvet petavad. Kinnisvaramaks tooks ka neilt panuse tegeliku elukoha elu edendamisse. Kui näiteks mõelda, et elamispinna ruutmeeter maksustada 1 euroga aastas ja abipinnad 20 sendiga ruudult, tuleks minult Haapsalu eelarvesse ca 250 eurot. Aga linnapildist kaoksid kümned sarad ja vanad lobudikud, sest kes tahaks maksta mahajäetud ja laguneva kuuri, garaaži või isegi elamu eest? Turg täituks kümnete kruntide, korterite ja elamutega.
On ju veel kasutamata käibemaksu tõstmisel tekkiv lisaraha. Väga oluline sisereserv kodanikupalga ja selle tulemuste kindlustamiseks. Pensionisambad!
Niisiis, ma arvan, et hea tahtmise korral oleks kodanikupalka võimalik maksta lisaks 360 000 pensionärile veel 100 000 kodanikule. Riik aga saaks jätkusuutlikuks ilma tuhandeid võõrtöölisi sisse vedamata, kes ju juba praegu kümneid miljoneid eurosid aastas Eestist välja oma kodumaale viivad või saadavad.
Võib vist kaudselt välja arvutada, kui palju toovad mujalt raha koju need, kes siit välismaile tööle on läinud. Kindlasti hulk miljoneid eurosid aastas. Nii sularahas kui ka arveldusrahas pangakaartidel. Kahju, et sellest suur osa Lätti viina järele läheb. Ja kahju rahast, mis Eestisse enam ei jõuagi, sest palju on neidki, kes kogu perega igaveseks näiteks Soome läinud.
Koonerdame vales kohas
Viimastel päevadel on teemaks tõusnud sotsiaalne ebaõiglus puudega laste ja vanurite hooldamisel. Ka selles sfääris on tuhandeid töövõimelisi inimesi aheldatud koduseinte vahele ja siinjuures väga närustel tingimustel. Lahendus – jällegi kodanikupalk.
Ma ei arvagi, et kodanikupalk oleks võimalik kehtestada päevapealt ja rakenduks kogu mahus. Ei, aga alustades millestki/kellestki ja minnes selle süsteemiga edasi (tehes töö käigus vigade parandusi), võiksime kümne aasta pärast küll juba väga häid tulemusi näha. Näiteks 18 000-20 000 sündi aastas, vanadekodude vajaduse langus, (vanurite hooldamine toimub nende kodudes ja see on piisavalt hästi tasustatud töö) jne.
Igati asjakohane, karmilt kriitiline, kuid minu arvates õiglane oli Vikerraadios uue kommentaatorina esitletud Indrek Neivelti kommentaar, kes näitas näpuga valitsuse fiskaalpoliitilistele vigadele, mis on viinud meid seisu, kus mitukümmend tuhat parimas eas ja jõus asjatundlikku töötajat ehitab üles ühiskonda teistes riikides. Me uhkustame väga väikese riigivõlaga, kuid laseme vales kohas koonerdades riigi oskustööjõust tühjaks joosta.
Muuhulgas, jalga on lasknud ka tuhanded noored naised, kes võiksid aidata täituda lootusel, et iive paraneks. Varsti polegi Eestis niipalju sobivas eas naisi, et soovitud 20 000 last saaksid igal aastal sündida.
Nüüd, kui on möödas ka “Suud puhtaks” saade, peab kahjuks tõdema, et isegi Eiki Nestor, kes vägagi reljeefselt osalejaid paika pani, ei pakkunud muud tarka midagi, kui ikka sedasama – kogugem aga raha pensionifondidesse, ega riikidel pole kuskil õnnestunud oma naistelt lapsi osta. Ja kuigi noor nelja lapse ema tegi vihjeid, et lapsed saavad sündida vaid noortele, kes peavad hakkama saama tänases päevas, ei pööranud see saates osalenute mõttemaailmas midagi. Kui palju on neid noori (peresid), kes lapse sünni puhul rõõmustavad võimaliku lisakümneka üle 40 aasta pärast?
Kahtlemata on mu arutluskäik naiivne ja vigane, kuid usun siiski kaljukindlalt, et kodanikupalga kehtestamine on suur võimalus arenguks õiges ja vajalikus suunas.
