Arved Breidaks: Eesti võiks suunanäitaja olla kogu Euroopale
Selle asemel et nõuda leegitsevate põhupallide taustal toetuste suurendamist, tuleks Eestil hakata otsetoetuste vähendamise eestkõnelejaks.
Euroopa, kaasa arvatud Eesti põllumajandus, ei saa olla pikas plaanis edukas, kui selle üks tähtsamaid konkurentsieeliseid on subsiidiumid.
Eesti põllumehed ja nende esindajad sarnanevad üha rohkem oma kolleegidega “vanas Euroopas”, kus toetuste suurendamist või säilitamist nõutakse tihtipeale äkiliste meetoditega – blokeeritakse tänavaid, tassitakse koorem sõnnikut linna...
Ka meil on viimase aasta jooksul, mil põllumajandustoetuste tulevik teravalt päevakorral olnud, saanud näha, kuidas on otsitud teed laiema publiku südamesse. Küll on sõidutatud vana traktorit, peetud miitinguid, hiljuti põletati põhku, taustaks lakkamatu nõue: Balti põllumehed tahavad suuremaid toetusi.
Poliitika pea peale
No kes ei tahaks? Kuna ELis pole ilmselt riiki, mille põllumehed ei sooviks suuremaid toetusi, ei pälvinud Balti “põllumajandusliku erikorra” vastu võidelnud eestlased just väga suurt tähelepanu. Kuigi meie motiivid olid õiglased, olime siiski vaid ühed nõudlejad paljude seas ja mingilt kõrguselt vaadates näevad nii eestlased kui prantslased oma lippudega üsna ühesugused välja.
Sestap tuleb küsida, kas Eesti poliitikute, ametnike, diplomaatide mitte kõige edukamalt lõppenud võitlus põllumeeste suuremate subsiidiumide nimel on olnud õige strateegiline positsioonivalik. Tunnistas ju põllumajandusministergi pärast otsuse lukkuminekut, et saavutatud kokkulepe oli “tänastes tingimustes kindlasti parim võimalik lahendus”. See tähendab, et loodeti ju ikkagi sootuks enamat.
Nüüd, kus kokkulepped on sõlmitud (vaevalt europarlament neid olulisel määral muutma hakkab), on nii Eesti põllumeestel, neid esindavatel aktivistidel kui ka loomulikult poliitikutel paras aeg atra seada ning mõelda, mida teha selleks, et Eesti tootja ärivõimalused Euroopa turul ei halveneks.
Meil ei õnnestunud kõrgema toetusemääraga riikide hulka välja murda, mis tähendab, et meie põllumajanduslik tootmine sõltub toetustest jätkuvalt vähem kui mujal Euroopas. Leian, et see esmapilgul nõrkusena paistev asjaolu tuleb pöörata meie peamiseks tugevuseks.
Kuna meil on otsetoetuste koha pealt kõige vähem kaotada, peaksime olema see riik, kus hakatakse kõvahäälselt rääkima Euroopa põllumajandussubsiidiumide jõulisest reformist, toetuste vähendamisest, Euroopa põllumajanduse efektiivsuse suurendamisest ja siseturu arendamisest, mis praegu ilmselgelt ei tööta nii, nagu võiks.
Me oleme harjunud endast paremini rääkima, kui asi teinekord väärt, ent viimase aasta jooksul on Eesti andnud välja mõnevõrra moonutatud sõnumi. See vana Belarussi traktor, mis Brüsselisse toimetati, ei iseloomusta ju kaugeltki Eesti põllumajanduse hetkeseisu, kus ajalehed räägivad lüpsirobotitest ja täisautomaatsetest lautadest.
Miks me peame end tegema viletsamaks, kui tegelikult oleme? Eesti agraarpoliitiline sõnum peaks keskenduma hoopis sellele, kuidas kogu Euroopa põllumajandust reformida, et see muutuks ka reaalselt konkurentsivõimeliseks.
Praegu on konkurents Euroopa põllumajanduses subsiidiumidega sisuliselt välja lülitatud ja see ei lase siseturul mõistlikult areneda. Põhiline konkurents ei käi mitte tarbija, vaid nendesamade toetuste nimel, mis ei ole normaalne. Kui aga siseturul terve konkurents puudub, pole lootustki, et Euroopa kaubad saaksid konkurentsivõimeliseks välisturgudel.
Põllumajanduse otsetoetused on muutunud Euroopa (põllu)majandusele raskeks kaelakiviks, millega ei lahendata enam sisuliselt ühtegi kitsaskohta. Küll väidetakse, et tänu toetustele on toiduainete hinnad lõpptarbijale mõnevõrra madalamad, kuid tegelikult ei vasta see tõele. Toetuse näol maksab tarbija tootjale sisuliselt avanssi, et saak oleks koristatud ja lehmad lüpstud.
Maaelu tuleb edasi toetada
Teise levinud väite kohaselt hoitakse toetustega elus Euroopa traditsiooniline väiketalupidamine, mis vabaturul ei suudaks näiteks USA suurfarmidega hinnakonkurentsis püsida. Kahtlemata on maaelu säilitamine väärtus, kuid nagu on suurepäraselt teada, ei ole maaelu ja põllumajandus tingimata üks ja seesama. Nii ei pruugi ka põllumajandusliku tootmise subsideerimine tegelikult kaasa tuua maaelu paremat edenemist. Kõrged otsetoetused pole ka Lääne-Euroopas linnastumist kuidagi takistanud.
Eestil on “vanale” ja toetuste lõksu kinni jäänud Euroopale tegelikult välja pakkuda suurepärane kogemus, kuidas lühikese ajaga ehitati nullist üles hästitoimiv, efektiivne, eksportiv põllumajanduslik tootmine. Me võime tõestada, et just selline võiks olla Euroopa põllumajanduse tulevik.
Mõistagi on sellel oma hind. Eelkõige tähendab efektiivsuse kasv töökohtade vähenemist, mis on Euroopas niigi hell teema. Samuti leiaks aset tootmise konsolideerumine suurettevõtjate kätte, nagu see on toimunud Eestis.
Teisalt on võimalik subsiidiumidest vabanevat raha suunata just maaelu mitmekesistamiseks, et maal tekiksid uued töökohad, mis poleks otseselt põllumajandusega seotud. Tulemuseks oleks Euroopa konkurentsivõime kasv, siseturu areng, mis peaks Eesti põllumeeste positsiooni tunduvalt parandama.
