Arved Breidaks: Millal jõuavad talud börsile?

Eesti põllumajanduse tulevikku optimistlikult suhtuval väikeinvestoril puudub võimalus sellesse valdkonda oma raha paigutada, sest mitte ühegi kohaliku agro-
ettevõtte aktsiad börsil kaubeldavad ei ole.

Tallinna väärtpaberibörsi viletsavõitu tervise kohta ilmunud arutelud on suurema või väiksema ringiga jõudnud tõdemuseni, et investorite huvi börsi vastu suudaks taasäratada üksnes Eesti Energia masti riigi suurosalusega firma turuletulek. Sellise ettevõtte aktsiad võiksid olla alternatiiviks negatiivse reaalintressiga pangahoiustele, kus eraisikud ja firmad oma raha suures koguses jõude hoiavad.

Väiksemate firmade vastu näib investoreil usk puuduvat: eelmisel aastal kukutati läbi Pro Kapitali aktsiaemissioon, millega sooviti kaasata raha kinnisvaraarenduseks.

Rammus suutäis ülesostjale

Miks peaks sellisel juhul mõne põllumajandusfirma omanik(ud) praegu või üleüldse kaaluma mõtet aktsiaid avalikul emissioonil müüa?

Põhjused oma ettevõtte aktsiate börsil noteerimiseks võivad olla erinevad. Mõni omanik kasutab seda võimalusena oma varasem investeering (osaliselt) rahaks teha ja firmast väljuda, teine soovib võtta appi väikeinvestorid, et viia läbi suuremad investeeringud. Kolmandad on sunnitud börsile minema, et tagada võlausaldajate jaoks firma läbipaistvus.

Eesti põllumajandusfirmad on seni kasutanud investeeringute rahastamiseks ELi toetusi ja pangalaenu. Toetustega saab rahastada üksnes hädapäraseid investeeringuid, hoida väljakujunenud taset, aga mitte areneda üldisest turust kiiremini.

Seega ei ole oma kapitali suurendada soovival põllumehel võimalik toetustele lootma jääda. Nendega saab muuta end üksnes rammusaks suutäieks ülesostjatele. Viimase kümnendi jooksul ongi toimunud ja jätkub tootmise koondumine.

Varade koondumiseks üha väiksema ettevõtjate grupi kätte on mitmeid põhjuseid. Taludes on kätte jõudnud põlvkonnavahetus, sest 1990ndate alguses keskea künnisel oma talu rajanud inimesed on nüüd pensionieas ning pärijad ei pruugi olla huvitatud talust, vaid selle eest saadavast rahast.

Talu müümise põhjuseks võivad muidugi olla majandusraskused või hea pakkumine, et vinduma jäänud talu väärikalt lõpetada. Ühistutes on vanemad liikmed oma osakutest ka üsna sarnastel põhjustel loobunud.

Olgu põhjused millised tahes, fakt on see, et põllumajandusettevõtted muutuvad üha suuremaks ning samas on nende omanike hulka aina rohkem siginenud investoreid, kes pole käsi mullaseks teinud, kelle akna taga ei laiu põllud ega mühise metsatukk, vaid kesklinna liiklus. Sealjuures ei pruugi see kesklinn asuda üldse Eestiski.

Sel viisil muutuvad Eesti talud ja ühistud aja edenedes üha enam tavalisteks firmadeks, mida ei juhi kirjandusklassikast tuntud tahumatud Eesti peremehed, vaid hästilõhnastatud ärijuhid, kelle jaoks on lehm tootmisvahend, mitte nime järgi kutsutav “pereliige”.

Perefirmade osakaalu vähenemine Eesti põllumajanduses suurendab tõenäosust, et mõni neist ettevõtetest viiakse börsile. Näiteks kui Taani või Austria investorid, kes on Eesti põllumajandusse märkimisväärseid kapitalimahutusi teinud, soovivad tulevikus sellest ärist väljuda, on osaluse müük börsi kaudu alternatiiv, kuidas investeering rahaks muuta.

Börs võib äriühingule olla võimalus, kuidas kaasata raha, et läbi viia ekspansiivne laienemine ning haarata näiteks piimanduses domineeriv roll. Fakt on see, et põllumajandusmaa hind tõuseb, ning kes kontrollib maad, kontrollib ka turgu.

Seni on Eesti maaomandus olnud liiga killustunud, et tootjail tekkinuks võimalus turul domineerima hakata. Varade koondumine loob selleks võimaluse. Küsimus on vaid, kelle kätte varad koonduvad. On need kohalikud mehed ja naised või saavad praegustest peremeestest tulevikus üksnes tootmisjuhid?

Müügi asemel laienemine

Eesti peremehed, kes neil päevil kaaluvad mõtet oma töötav tootmine maha müüa, võiksid isekeskis vaagida ka võimalust mõttekaaslastega kapitalid ühendada. See eeldab muidugi mõlemapoolset valmisolekut vastutust ja riske jagada, näha tulevikku ühtmoodi.

Sel viisil hakkaksid tekkima tugevad üle-eestilise haardega põllumajandusfirmad, mis oleksid tulevikus valmis sisenema ka välisturgudele, toomaks sealt koju kasumeid, mida välisinvestorid praegu Eestis noolivad.

Ettevõtte kapitalimahukal laienemisperioodil on börsile minek üks võimalus, kuidas investeeringuteks raha hankida. Väikeinvestoritele võiksid põllumajandusettevõtted huvi pakkuda, sest globaalne vaade toiduainete tootmisele on positiivne ja küllap paljud soovivad toiduainete hinna tõusust osa saada. Kahtlemata on seal ka omad riskid nagu igas äris.

Põllumajandusega seotud ettevõtte lisandumine Tallinna börsile on pigem aja küsimus, sest varem või hiljem jõuab mõni aktsiaselts oma loogilises arengus selleni. Võimalik, et selleks on Joakim Heleniuse tüüritav AS Trigon Dairy Farming, aga miks ei võiks selleks olla aktsiaselts, mis tekiks näiteks OÜ Estonia ja mõne teise suurema Eesti põllumajandusfirma ühinemisel.