Uue monumendi saab aga igaüks endale koju tuua – see ei kaalu poolt puudagi, ent sõnu on selles 150 000. Õieti on see märksõnade arv. Koos seletuste, näidete, tsitaatide, vanasõnade ja muuga on seal sõnu oma 4 miljonit.

Kui üks rahvas teeb endale seletussõnaraamatu, on ta elus ja terve. Möödunud nädalal saime endale “Eesti keele seletava sõnaraamatu”, mille kuus köidet ja ligi 5200 lehekülge hõlmavad kogu eesti kirjakeelt.

See on 20 aasta jooksul vihikutena ilmunud seletussõnaraamatu teine, täiendatud ja parandatud trükk. Kes peaks imestama, miks nii kaua, neile olgu öeldud, et inglise keele mahukaima seletava sõnaraamatu “Oxford English Dictionary” esmailmumiseks kulus 44 aastat.

Minul on meie suurteos juba koju toodud. Ainult et ma ei ole veel otsustanud, kas panen ta kirjutuslaua juurde käeulatusse või teise seina äärde riiulisse vanaema piibli, “Eesti vanasõnade”, “Kalevipoja” ja “Sõnarise” seltsi. Siis tõusen iga kord püsti, kui tema juurde lähen.

Aga see pole jutt ega midagi, et ta maksab palju!

Esimene vihik ilmus 1988. aastal ja maksis 1 rubla 60 kopikat. Kui kõik vihikud oleks sel aastal ilmunud, oleksid need kokku maksnud umbes 42 rubla. Eesti toonase keskmise kuupalga, 249 rubla eest oleks saanud osta kuus sõnaraamatut – igaüks 26 pehmete kaantega vihikut.

Praegu on Eesti keskmine palk üle 12 000 krooni ja selle eest saaks niisamuti kuus sõnaraamatut – igaüks kuus kõvade kaantega köidet.

Võib mõõdupuuks kasutada ka suitsumeeste abi – ei maksa ta rohkem kui tavalise tossutaja kahe kuu sigaretid.

Huvitav, mis nime ta raamaturahva suus endale saab? Wiedemanni, Silveti ega Saagpaku sõnaraamatu moodi teda ristida ei saa – tublisid tegijaid on selleks liiga palju.

Igatahes müts maha nende ees, kes kõikide eestlaste loodud sõnavara kenasti raamatusse on raiunud!