Avanss televisioonile

Vaatasin televiisorit viimati 18. aprillil, mil Poolas maeti traagiliselt hukkunud presidendipaari. Ülekanne oli emotsionaal-ne ning tagas täieliku kohalolekutunde, nii et võisin end sel kurval päeval tunda ühena leinajaist Krakówi tänavail. See oli televisiooni – kaugnägemise – saade oma kõige paremas tähenduses.

Aga pärast seda pole ma teleri ees ettekavatsetult peatunud pikemaks kui mõneks sekundiks – just nii kaua kulub lastele teleri avamiseks-sulgemiseks “Saame kokku Tomi juures” alguses ning lõpus. See pole mingi poosetamise jutt, ma ei väldi televisiooni teadlikult – olin varem üsna regulaarne televaataja ning olen televisioonis töötanudki. Ja küllap olen mõnda saadet aeg-ajalt poole silmaga ka jälginud. Ma lausa tahaksin praegusest märksa tihedamini tunda hea telesaate vaatamise naudingut, aga mulle tundub, et kanalite arvu kiirest kasvust hoolimata jääb selliseid saateid üha vähemaks.

“Pidage meeles, et tunniajalist telesaadet tehes võtate vaatajate elust selle tunni ära. Te vastutate selle tunni eest,” õpetas režissöör Jaan Rommot mind ja teisi noori ajakirjanikke 1990. aastate alguses.

Seda tarkusetera on kasulik meeles pidada mitte ainult teleajakirjanikel, vaid ka televaatajatel. EMORi andmetel loovutavad Eesti elanikud televisoonile iga päev 4 tundi ja 19 minutit oma elust. Kas nad saavad selle eest saateid, mis nii suurt pühendumust õigustaks?

Eks see vastus ole igaühe enda langetada. Võib-olla oleks kasulik, kui inimesed võrdleksid telerivaatamisele kuluvat aega rahaga: kui aega on tõesti nii laialt käes, et sellega mitte midagi targemat teha ei ole, siis võib ehk televiisori lahti teha ka lihtsalt niisama.

Idealistina usun aga vastupidiselt telejaamade turundusjuhtidele, et publik ei soovi tegelikult selliseid saateid, nagu televisioon praegu pahatihti pakub. Ebanormaalselt ja ebatervislikult suur ajahulk, mis praegu telerivaatamisele kulutatakse, ongi tingitud meeleheitlikust püüdest leida eetrit täitvast heinakuhjast ometi kord üles nõel. Sest kunagi ju televisioon just niisugune oli: terav, kaasahaarav ning ühiskonda organiseeriv.

1. juulist teoks saavat üleminekut täielikule digilevile tuleb seega vaadelda kui publiku suurt avanssi teletegijatele. Hea küll, me kulutame raha ja näeme vaeva, et teie toodang jõuaks meieni senisest veelgi klantsima pildiga ning lausa viiel kanalil. Aga kasutage seda usaldust targasti!

Proovige ohjeldada oma himu järjekordse “meelelahutuskanali” avamiseks ning asutage selle asemel hoopis eestikeelne kultuuri-, spordi- või poliitikakanal! Ka Maalehe maaelusaade, mis suvel eetrisse jõuab, loodab selles vallas head eeskuju näidata.

Meelelahutuse lainel jätkates saevad kanalid seda oksa, millel nad ise istuvad. Naudinguid leiab mujaltki kui telepurgist. Näiteks raamatuid ilmub Eestis iga päev rohkem kui kümme.