Bianca Mikovitš: mida väiksema võimekusega vald, seda enam kiidab ta vaikust ja rahu
“Meil on ilus loodus, vaikus ja rahu!” vastasid nad innukalt kooris. Õpetajad noogutasid kiitvalt.
Hetk enne seda olid noored öelnud, et pärast lõpukella kaovad nad kodukohast jalamaid, sest “seal ei toimu absoluutselt midagi”.
Sama vasturääkivust kuuleb Eestis läbivalt, kusjuures siin on reegel: mida väiksema võimekusega vald, seda enam kiidab ta oma vaikust, rahu ja ilusat loodust. Tõlkes tähendab see, et ettevõtlusega on kehvad lood, töökohti pole ja inimesed lahkuvad suurlinna tulede suunas. Tühja sest vaikusest, saaks võlad kaelast!
Vaikus ja rahu on tänapäeva maailmas luksuskaup ja meie loodusturismi tegijad müüvad seda üsna hea hinnaga nii omadele kui võõrastele. Kui vald suudaks oma looduskauniduse enda edendamiseks samuti teenima panna, siis võiks ta seda ka esile tõsta.
Kalmistuvaikusega kelkimine on liiast ja toob nutuvõru suule. Pigem tahaks näha elevust ja saginat nagu sünnitusmajas, mille juurde käib küll valu ja vaev, koristamine ja kõvasti jooksmist, aga on ka palju põhjust rõõmuks.
Tänasest Maalehest võib lugeda, et Põhja-Läänemaal valmistuvad vallad veel viimasel minutil ühinemissprindiks. Kust see nii äkki tuli? Vallaametnikud ja volikogud saavad prognoose vaadates väga hästi aru, et niiviisi enam pikalt ei majanda. Kui nad suudaks seda ka elanikele selgitada, oleks vastuseisud rahva hulgas väiksemad. Sest mida siis inimesed tahavad? Säilitada näiline iseseisvus ja kord nädalas käiv buss, või elada vallas, kus tehakse teid, toetatakse lapsi, renoveeritakse maju?
Kus omavalitsus ise muutusi väldib, seal tuleb riigil püksid jalga tõmmata ning töö ära teha.
Kahju küll, aga kohas, kus praegu visalt vaikust ja loodust kiidetakse, on peagi tööd vaid kellamehel.
