Vähk on aga peidus selle kivi all, et toimetustelt oodati pakkumist, mitu artiklit oleksid nad nõus Eesti toidust avaldama 6500 euro (ehk üle 100 000 krooni) eest. Üksikute artiklite teemad annaks ette põllumajandusministeerium.

Kõige skandaalsem on aga see, et ministeeriumi kinnitusel peavad need kinnimakstud ja ministeeriumi poolt ette dikteeritud teemadel lood lugejate jaoks välja nägema nagu ajakirjandus.

Nagu üleminekuajal

Arvasin, et 1990ndate algusesse jäävad juhtumid, mil toimetustesse pöörduti palvega avaldada teatud summa eest kiitvaid lugusid ettevõttest või asutusest (või mõnikord ka mahategevaid lugusid konkurentide kohta). Uskumatu, et 2011. aastal teeb riigiasutus ajakirjandusväljaannetele ettepaneku rikkuda ajakirjanduseetikat ja eirata reklaamiseadust.

Juhtum näitab ka, et ühingu Korruptsioonivaba Eesti kohe avaldatav veebikäsiraamat ajakirjaniku huvide konflikti ja rolli kohta on ikkagi väga asjakohane. Võib-olla oleks ilma AK loota hakanudki juurduma üleminekuaegade praktika, et ajakirjanduses on võimalik endale uudiseid osta. Ka mitteajakirjanikele võib käsiraamat huvi pakkuda, et saada selgemat pilti, millistest reeglitest ajakirjanikud kinni on lubanud pidada.

Ajakirjanduseetika üks reeglitest ütleb, et reklaam peab olema selgelt eristatud ajakirjanduslikust materjalist. See on lugeja-kuulaja-vaataja suhtes aus, kui talle reklaami puhul öeldakse: see materjal ei ole ajakirjanike poolt sõltumatult kokku pandud, vaid ettevõtte või asutuse kinnimakstud kommertssõnum. Ka reklaamiseadus ei luba esitada kinnimakstud materjali ilma vastava selge viiteta.

Võime küsida, nagu põllumeeste liidu esindaja Jaan Sõrra seda siinsamas lehenumbris teeb: mis on siis halba selles, kui Eesti ajakirjandus tutvustab Eesti toitu ja Eesti põllumehe tegutsemist.

Ei olegi midagi halba. Küsimus on viisis, kuidas ministeerium seda saavutada püüab.

Seekord püüab ministeerium osta uudiseid uudistekanalitesse ehk sellisesse keskkonda, kus lugejad eeldavad näha toimetuse valitud materjali, mitte kinnimakstud sõnumeid.

Seetõttu on AK teemapüstitus igati asjakohane. Ajakirjanduse sõltumatus on nagunii pidevalt surve all. Seetõttu peavad ajakirjanikud seisma vastu igasugustele katsetele seda iseseisvust ära osta. Eks see on ka tunnustus ajakirjanduse sõltumatusele, et põllumajandusministeerium püüab oma kinnimakstud materjali sokutada teiste, “päris” uudiste vahele, sest uudiseid usaldab lugeja tunduvalt rohkem kui reklaami.

Ka ERRis on mõned saated, mis on rahastatud ministeeriumide projektitoetuste kaudu. Nende toetuste vastuvõtmiseks on kindel kord, mis tagab, et ajakirjanduslikus mõttes jääb otsustamise õigus ERRi toimetajatele, mitte toetuse andjale. Samuti on kindel reegel, et vaataja-kuulaja peab teada saama, et tegu on toetust saanud saatega.

Loomulikult ei ole võimalik lisarahastusega saateid teha päevakajalistel ja poliitikateemadel. Ka ei ole ERRi ajakirjanduseetika nõunikule esitatud pretensioone sihtotstarbeliselt finantseeritud saadete rahastajast sõltuvuse kohta.

Minu meelest ei ole see hea variant, et näiteks ministeerium annab mõne saatesarja tegemiseks eraldi raha. Selle raha peaks Riigikogu andma otse
ERRile saadete tegemiseks.

Ent praeguse süsteemi juures on ERRis loodud turvasüsteem, et saate finantseerija ei saaks ette kirjutada, millest ja kellega täpselt rääkida.

Avaldades nördimust 28. juuni AK uudise peale, heidab Jaan Sõrra muu hulgas ette ka põllumeeste tegemiste vähest kajastamist avalik-õigusliku kanali teleuudistes. Jah, paremini saab alati. Ent uudiste mahu osas tuleb silmas pidada, et põllumajanduse osakaal Eesti majanduses pole enam see, mis oli kunagi varem.

Tehakse häid lugusid

Vaadeldes meie üleriigiliste meediaorganisatsioonide korrespondentide võrku, on näha, et vaid ERR pakub regulaarset ülevaadet üle Eesti toimuva kohta. Sageli puudutavad need lood ka maaelu ja põllumajandust.

Hea käsitlusena meenub ERRi Võru korrespondendi Igor Taro eelmisel kuul tehtud lugu “Maaettevõtjad heitlevad euronormidega”, kus kirjeldati turismiettevõtjate probleemi, kes ei tohi pakkuda üksteisele edasimüümiseks omavalmistatud toitu nagu kitsejuust või saunasuitsusink.

Kesk-Eestist tuleb maaelu lugusid Olev Kengilt jne.

Aga nagu Jaan Sõrra kirjutab, sai Tartumaa kahe peaga vasikas meediakuulsust AKs, lisaks mitmes kanalis üle maailma. See vasikalugu läks küll kurioosumi rubriiki, mitte põllumajandusteema kajastuste alla.

Aga nüüd peab turule minema, Eesti maasikat ostma.