Edendada elu maal
Pealkirjas esitatud küsimusele on viimasel ajal üsna sageli vastuseid otsitud. Olen ka ise otsimistalgutel osalenud, kuid tundub, et külade taandarengule ei paistagi lõppu tulevat.
Jõuetud on ka vallad, kes peavad täitma enamasti valitsuse tahet ja järgima bürokraatlikke, kuid elu mitte edendavaid seadusi. Milles siis asi?
Ei tea oma ressursse
Kui uurida, millist infot me maapiirkonnas olevatest majandusressurssidest omame, jäävad paljud ametnikud kidakeelseks.
Tuleb välja, et head ülevaadet oma majandusressurssidest meil ei olegi. Näiteks kas maavalitsused teavad, mitut kaluriperet on suutelised toitma meie kalaveed, mitut taluperet kannatab ülal pidada põllumajandusmaa, mitut metsameheperet meie mets, kui palju on otstarbekas luua turismitalusid, kauplusi, kohvikuid, teenindusasutusi jne?
Kas keegi teab, kui palju inimesi on liitunud kohalike tarbijate ühistutega ja kui palju on nende liikmed omavahel arutanud, kas ikka inimesed vajavad järjest uusi ja uusi kaubanduspindu, mille ehitamine tuleb ju tarbijatel kaubahinna tõusu kaudu lõpuks ikkagi kinni maksta. Lisaks tuleb kinni maksta ka kaubanduse kasum, mis välismaiste kaupluste omanike puhul viiakse Eestist koguni välja.
Kas meie omavalitsused ikka saavad aru, et kõige madalamad hinnad on teoreetiliselt tarbijate ühistutes ning odavaimad pangateenused ühistulistes pankades ja kindlustusseltsides? Seniseid otsuseid jälgides tundub, et meie teadmised ühistegevusest on veel väga pinnapealsed.
Möödunud aastal osalesin ülemaailmsel ühistegevuse konverentsil Soomes. Ettekannete vahel tutvustati meile ka kogukonna elu. Käisime ühistupangas ja tarbijate ühistus ning linnavalitsuse vastuvõtul.
Üsna varsti tunnetasin suurt erinevust kohaliku elu korraldamises meil ja Soomes. Soomes juhib elu omavalitsus, meil on tugevasti tunda riigi kätt. Kui soomlased otsustavad omavalitsuse tasemel, milline kaubanduskett kaubandust arendada saab, siis eelistatakse kindlalt nendele kuuluvat tarbijate ühistut. Väljastpoolt tulevatele soovidele paneb KOV resoluutse tõkke – ei kinnitata detailplaneeringut, nõutakse täpseid põhjendusi, ei anta ehitusluba jne.
Kui küsisime, miks tehakse eelistusi oma tarbijate ühistule, oli vastus lihtne ja loogiline: tarbijate ühistu kauplused on meie omad ja ühistu tagab oma rahvale odavaimad kaubad omahinnaga.
Lisaks jääb kogu tarbijate ühistutes liikuv raha kohalikku piirkonda ning keegi meie arvel kasumit ei teeni.
Täpselt samuti käitutakse kohalikus ühispangas (Soomes oli 2010. a 252 ühispanka ja 64 kindlustusühistut), kus liikmeks saab astuda ainult kohalik elanik.
Ka tanklaketid, hotellid, restoranid, autoteenindused, kindlustusseltsid, meiereid, tapamajad ja muud teenindusasutused kuuluvad kohalikele inimestele, nende loodud ühistutele. Omavalitsus kui oma rahva esindus- ja võimuorgan hoolitsebki niiviisi rahva käekäigu eest.
Kui küsisime, kas ka meie saaksime astuda nende kohaliku tarbijate ühistu või ühispanga liikmeteks, siis küsiti kohe: kas te elate siin?
Kui ei ela, siis te meie ühistute liikmeks astuda ei saa – olete meie jaoks võõras, kes viib oma palga, maksud ja muud tulud meie piirkonnast välja, mille tagajärjel meie kogukond vaesub. Meie seisame oma inimeste töökohtade, sissetulekute ja heaolu eest kõigepealt. Ja nii ongi.
Aga miks peavad meie omavalitsused lömitama väliskapitalistide või omamaiste suurkapitalistidest ärikate ees ning looma rohelise tee kohalikku rahvast kahjustavale äritegevusele? Näiteks ei saa ma aru, miks antakse vabad kalapüügiload kõigile, kes rohkem maksavad, aga ei eelistata kohalikku Võrtsjärve-äärset rahvast?
Kas valdadel või maavanemal ei ole tõesti mingeid õigusi protsessi sekkuda? Kui hakkaksime käituma nii nagu soomlased ja teeksime ka kohalikule rahvale eelistusi, jääksid paljud kindlasti koju ega kipuks välismaale. Küsida lihtne, aga keeruline vastata!
Suhtumine on tähtis
Tundub, et paljud hädad saavad paljuski alguse meie suhtumistest-hoiakutest. Omavalitsused on käest andnud suure osa oma võimust ja otsustusvõimest. See tuleb riigilt või isegi Euroopa Liidult tagasi võita.
Meil on olemas kohalike omavalitsuste liidud ja ka Eesti Maaomavalitsuste Liit ning Eesti Linnade Liit. Kas tõesti on nemadki võimetud suhtumisi muutma?
Eelolevatel kohalike omavalitsuste valimistel peaks rahvas valima inimesi, kes suudavad teha koostööd ning vajadusel vastu hakata ka riigivõimule ja ametnikele.
Ausalt öeldes kardan ma natuke ka parteifunktsionääre Tallinnast, kes sõltumata partei või erakonna nimest püüavad lõpuks ikkagi kohalikule rahvale oma tahet, direktiive ja seadusi peale suruda. Seepärast on valimisliidud ehk paremadki, sest ajavad rohkem “oma asja” ega sõltu nii palju mõne partei poliitikast.
