Eeskuju rohelisest peost
Ehk on meilgi sellest suurüritusest midagi õppida ja üle võtta?
Ühest suurest telgist sibavad lapsed sisse-välja, teises õpetatakse salsat tantsima ning putkade ja lettide vahel püüavad pilku Marokos tehtud nahksussid, Inglismaalt pärit hõbeehted, Saksa moosid, Aafrika trummid, Ibiza disaineri värvi vahetavad kotid ning kümned tuhanded muud asjad.
Vürtsid ajavad pea segi ja kutsuvad lähemale. Pannkoogisiirupi ja vürtsimandlite magus lõhn seguneb terava karri ja kebabi lõhnadega.
Propagandat ei tehta
Münchenis kaks korda aastas rahvast meelitav Tollwood on festival nagu iga teinegi. Selle erinevusega, et 1988. aastast toimuva festivali korraldajad on otsustanud, et kui juba pakkuda inimestele muusikakuulamise ja šoppamise võimalust, võiks seejuures säästa keskkonda ja toetada arengumaade majandust.
Nüüdseks on suurem osa festivalil pakutavast toidust ökoloogiliselt toodetud, festival toimib rohelisel energial ja isegi tualettides on ökoseep. Samas pole tegemist mingi roheliste eriüritusega.
Juba Tollwoodi algusaegadel leidsid korraldajad, et ühelt poolt on neil palju võimalusi suunata inimesi keskkonnateadlikuma mõtlemise poole, teisalt aga vastutus seda teha.
Selle asemel, et korrutada lõpmatuseni teadlikku käitumist, on korraldajad keskkonnateema igale poole sisse põiminud. Kes tahab, saab asjakohast ja põhjalikku infot, kes ei hooli, seda propagandaga ka ei koormata.
Alustati tasapisi – näiteks sellest, et tehti toitlustamise üheks tingimuseks plastnõude mittekasutamine. Talvine Tollwood toimub lihtsalt ligipääsetavas kohas Müncheni kesklinnas, suvine aga kesklinnast väljas ja korraldajad on teinud kõik, et inimesed ei tuleks autodega.
Festivalivärava taga on õhtusel ajal tuhandeid jalgrattaid, lähima metroo juurest käib alates iga 10 minuti tagant eribuss ja need, kes ei saa või ei viitsi bussi pealt platsile jalutada, võivad võtta jalgrattarikša.
Teenusepakkujatele ja müüjatele esitatakse teatud nõudeid. Peaaegu kogu toit peab olema öko, uue väljakutsena püütakse toetada ka arengumaade majandust ja kasutada õiglase kaubanduse tooteid.
Selliste toodete nimekiri muutub aasta-aastalt pikemaks ja kui tänavu peavad sertifitseeritud olema pakutav kohv, tee, vein, banaanid ja riis, siis järgmisest aastast lisanduvad neile ka šokolaad ja mangod.
Ökokaup pole kallis
Keskkonnamõtlemist ja sotsiaalset teadlikkust oodatakse ka laadakauplejatelt. On suurepärane, kui kleitide, kottide, võrkkiikede ja kümnete muude asjade tegemiseks kasutatud puuvill on ökoloogiliselt toodetud ja õiglase kaubanduse märgiga.
Kui sertifitseerimine on firmale liiga keeruline, sobib esialgu ka variant, et tekstiili importija käib igal aastal uurimas, kas tootmine aitab kohalikku kogukonda paremale järjele ning tagab, et ei toimu tööjõu kuritarvitamist ja keskkonnareostust.
Korraldajad nõuavad ka toidu- ja muude jäätmete hoolikat sorteerimist, mis peale keskkonnahoiu hoiab ka raha kokku.
Et ökokaubad hindu väga üles ei lööks, kutsuvad korraldajad pakkujaid üles tegema põhjalikku kulude-tulude analüüsi ning on kehtestanud toitlustuses maksimummäära, mida võib ühe portsjoni eest küsida – 7.80 eurot. See innustab tootjaid loovalt mõtlema ega peleta külastajaid hirmkallite hindadega eemale.
Korraldajad on püüdnud tootepakkujaid omalt poolt toetada, luues sidemeid toitlustajate ja mahetootjate vahel, edastades infot ökomessidest ja olles lihtsalt hüva nõuga abiks. Regulaarne nõudlus aitab paremale järjele ka kohalikke mahepõllumehi, kellele on kaks korda aastas tagatud stabiilne turg.
“Alguses mõtlesid kõik, et see ökovärk muutub liiga kalliks, tülikaks ja marginaalseks, et inimesed ei tule kohale, aga läks hoopis vastupidi,” ütles Toll-woodi keskkonnaüksuse juhataja Stephanie Weigel.
“Kui inimesed tulevad ostma käsitööd või kuulama muusikat, annavad nad oma panuse ka keskkonnateadlikku mõtlemisse ja selle arendamisse, ise seda seejuures sageli tähelegi panemata,” jätkas Weigel. “Hinnad? Peaksite nägema Oktoberfesti hindu! Kallim meil küll ei ole.”
Tollwood on festival, kus nii mudilased, trendi taga ajavad teismelised kui ka vanurid tunnevad, et on õiges kohas. See on teinud festivali erakordselt populaarseks.
Kolm neljandikku üritustest on tasuta, piletiraha küsitakse vaid suurte staaride kontsertide eest ja nii on festivaliplatsil alati rahvast. Väikesest piirkondlikust festivalist on saanud üritus, mida teatakse kogu Saksamaal ja mida aasta jooksul külastab 1,5 miljonit inimest.
Võluv segapuder
Päeval on festivali õhkkond rahulikum – istutakse, juuakse õlut ja šopatakse, lasteplatsil ronivad põngerjad vana augulise puutüve sees ja mängivad liivakastis, vanemad päevitavad kõrval ning lobisevad.
Festivali korraldaja Tollwood GmbH on seadnud algusest peale üheks prioriteediks sallivuse, avatuse ja multikultuursuse, mis teeb festivaliplatsil jalutamise omaette elamuseks. Erinevad kultuurid põimuvad nii esinemistes kui ka müüdava kauba valikus ja toidus.
Eesti üsna hästi toimiv prügikoristussüsteem peidab silma alt ära ebameeldiva tõe, et peale meelelahutuse ja kultuurielamuse pakkumise on festivalid ja teised suurüritused ka üsna suure keskkonnakoormusega.
“Teeme ära!” koristustalgud oli suurepärane algatus mitte ainult sellepärast, et koristati palju metsa all ja tagahoovis vedelevaid prügihunnikuid, vaid ka seetõttu, et loodetavasti näitas see, kui palju ressursse me kasutame.
Üks võimalus keskkonnakoormuse vähendamiseks on tekitada vähem prügi ja suurendada bioloogiliselt lagunevate ning ökoloogiliselt toodetavate kaupade hulka.
Tollwood on hea näide sotsiaalsest ettevõtlusest, näidates, kuidas võtab üks suurfestival vabatahtlikult endale peale põhieesmärgi ka mingi missiooni.
Ehk inspireerib see tasapisi “rohestuma” ka meie hansapäevi või Tallinnas Tammsaare pargis iga aasta maikuus toimuvat maailmapäeva. Seal püütakse juba praegu näidata arengumaade olukorda ja seda, et Eesti ei ole maailmas isoleeritud, et oma tarbimisega teeme sageli liiga maailma kõige vaesematele.
Miks ei võiks 2011. aasta kultuuripealinna sündmuste korraldamisel muuta end rohelisemaks ja sotsiaalselt empaatilisemaks?
Viljandi folk küsib juba praegu oma toitlustajatelt tervisliku toidu osakaalu menüüs ja festivalialalt kogutud pakendijäätmed lähevad taaskasutusse.
Kusjuures neid jäätmeid ei ole üldse vähe – folgi platsihoolduspealik Raido Nurk ütleb, et nad tellivad iga päev kümneid hiiglasuuri prügikonteinereid, millest jääb ikkagi väheks.
Viljandist kogutud prügi läheb taaskasutusse ning töödeldakse ümber uueks taaraks, paberiks, puidust mööblitööstuse detailideks ja jäätmekütuseks. Seega esimesed sammud on juba tehtud.
