See lapsepõlvelugu tuleb mulle meelde, kui mõtlen tänasele Eestile, tänastele Eesti kauplustele, tänastele Eesti inimestele, kellest paljud lahkuvad kodumaalt. Tuleb meelde, kui kuulan arutelusid selle üle, kuidas tänased noored Eesti naised sünnitavad aina vähem, vähemasti Eesti meestele. Kuulen kurtmist selle üle, et eesti neiud ei hinda siinseid noormehi. Küll aga hindavat nad saksa ja itaalia noormehi, kes olevat palju huvitavamad, palju hoolivamad, palju paremini kasvatatud.

Ja siis ma imestan: kuidas on see küll võimalik? Pojad-tütred kasvavad ju samas keskkonnas, samades kodudes õdede-vendadena. Kas on põhjus selles, et liiga paljudes kodudes puudub isa? Ja emad on alateadlikult programmeerinud oma tütreid – minge ja vaadake, kus on parem!?

Isata perede nõiaring sai teadagi alguse Teisest maailmasõjast ja sellele järgnenud Stalini hakklihamasinast. Noori mehi oli siis järel tunduvalt vähem kui noori naisi. Ja nii kujunes välja ilma isata peremudel, mida hiljem oli väga raske muuta. Peret ei osatud enam hoida, kui olnuks isegi võimalus. Viina katk ja kõik sellega kaasnev siia juurde.

Meenutan oma pikki jutuajamisi kunagiste Sinimägede võitlejate ja endiste metsavendadega 1970-ndatel, kui venestamine oli võtnud ähvardava ilme. Need hallipäised mehed on oma enamuses juba igavikuteedel. Nad olid toona suutnud vangilaagritest eluga tagasi tulla ja püüdsid igaüks oma lähikonnas korraldada Nõukogude okupatsioonile nii palju passiivset vastupanu, kui nondes oludes võimalik. Kuulati Ameerika Häält ja teisi raadiojaamu ning rõõmustati, kui meie esidiplomaat Ernst Jaakson – otsekui tunnimees vahipostil – tervitas oma rahvast igal aastal 24. veebruaril Eesti Vabariigi kodanikena ning kui sedasama kinnitas veel USA president või riigisekretär.

Need vanad mehed ei kahelnud hetkekski, et Nõukogude passid nende taskus on toores poliitiline ja riigiõiguslik vägivald nende kallal. Eesti Vabariigi sõjaeelset põhiseadust polnud nende meelest mitte keegi õiguspärasel viisil tühistanud. Eesti Vabariik eksisteeris nende jaoks mitte ainult de iure, vaid teataval määral ka de facto. Peakonsul saadiku ülesandeis Ernst Jaakson, aga ka järjepidevalt kestnud Vabariigi Valitsus paguluses rakendasid oma tegevuses loomulikult Eesti Vabariigi põhiseadust. Neile oli suureks toeks tõsiasi, et USA, Suurbritannia ja enamiku teiste demokraatlike riikide valitsused tunnustasid Eesti Vabariigi edasikestmist.

Rahva kõnepruugis kasutati pikkadel okupatsiooniaastakümnetel sageli väljendit „eesti aeg“ – võib-olla ka „Eesti aeg“, sest suulises kõnes oli raske vahet teha. Öeldi, et see või teine inimene elab eestiaegses majas või et tal on veel eestiaegsed kombed. Eesti aeg tähendas ajavahemikku 1918–1940, mil Eesti oli iseseisev, s. t. seaduslik riigivõim toimis. Aga täpsemalt, kui pikk siis oli Eesti aeg? Millal see algas ja millal lõppes?

27. märtsiks ühtekokku 7890 päeva

Arvutused kinnitavad, et esimene Eesti aeg – tegelik, de facto iseseisvuse aeg – kestis ühtekokku 7890 päeva. See moodustus Eesti Vabariigi väljakuulutamise päevast 24.02.1918 ning seejärel ajavahemikust 11.11.1918 kuni 16.06.1940 (kaasa arvatud). Nende vahele jääb lühike Saksa Keisririigi okupatsioon, mis algas järgmisel päeval pärast Eesti iseseisvuse manifesti väljakuulutamist Tallinnas ja kestis 259 päeva – kuni Saksamaal puhkes revolutsioon ja Saksa okupandid otsustasid lahkuda. Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus tuli põranda alt välja ja asus riiki valitsema 11. novembril 1918.

Edasi loe juba Maalehe Pärnumaa blogist!