Eesti lipp libiseb meil käest

 (1)

Muinas-Kreeka kangelane Sisyphos pidi igal hommikul kivi uuesti mäkke veeretama, sest kamakas veeres õhtuti orgu tagasi. Samasugune lugu toimub Eesti lipuga.

Nimelt kipub meie lipp ikka ja jälle kas võõra sõgedusest või enda mõistmatusest käest minema, ent meie eesmärk on teda saatuse kiuste taas tippu tõusmas näha.

4. juunil möödub 125 aastat Eesti üliõpilaste lipu õnnistamisest ja kohe algusest peale on sinimustvalgest räägitud kui Eesti lipust. Aga vaid ühe kolmandiku oma pikast east on ta tohtinud Maarjamaal ahistamatult lehvida.

Ainuüksi pikale kestvusele mõeldes tasub meie lippu suhtuda sügava aupaklikkusega. Siiski pole vaja austusega üle pingutada ja lippu hoolikalt kokku lapituna üksnes kapisügavuses hoida. Riigile olulistel tähtpäevadel ja muudel pidulikel sündmustel väärib ta heiskamist, auto armatuurlauale asetamist või rosetina rinnas kandmist.

Lipu mahakiskumine ei suuda sümbolit hävitada

Usun, et 1940. aastal sinimustvalget punaplaguga asendanud võõrvõim sai tol korral Eesti lipult sõnumi, et üksnes värvikanga mahakiskumine ei hävita sümbolit inimeste südamest.

Ehkki teate mõistmine võis maharebijate pikaldase taibu tõttu viibida ligemale pool sajandit, pidi tõde pärast viimase okupatsioonisõduri lahkumist ometi pärale jõudma.

Praegu on paras aeg küsida, kas peab mööduma veel pool sajandit, et ilma kohutavate ühiskondlike katastroofideta taibata Eesti lipu õilistamise vajadust.

Kuni saame eesti keeles kõnelda, tundub rahvana püsimine meid vääramatu jõuna hoidvat. Ometi võib selline lootus osutuda pettekujutluseks, kui iga päev iseolemise eest võitlust ei peeta.

Mis parata, kui olemasolevat ei osata vääriliselt hinnata seni, kuni see meie haardeulatuses püsib. Käest libisemisel võidakse selle väärtust küll mõistma hakata, kuid tihtipeale osutub säärane tarkus hilinenuks.

Vahest oleks kohane Eesti lipu 125. juubeliaastal alustada mingi sarnase ettevõtmisega, mida tehti meie lipu 50aastaseks saamise suurejoonelise juubelipidustuse järel. Nimelt algatati 1935. a üleriigiline aktsioon, mille sisuks kuulutati igale kodule sinimustvalge andmine.

Mõtte algatajaks ja teostajaks oli tookordne siseminister Kaarel Eenpalu. See tegevus osutus üliedukaks. 1936. aastaks anti üle 50 000 majalippu, 1938. a iseseisvuspäeval lehvis riigis hoonetel aga juba rohkem kui 100 000 lippu.

Praegune aeg nõuab lisaks eestlaste keskel tehtavale selgitustööle ka teist keelt kõnelevate inimesteni jõudmist.

Raskel majanduskriisil lasub sõnumitooja roll

Kirde-Eesti ei tohiks võõrduda teisitimõtlevaks suletud piirkonnaks, kus inimeste teadvust vallutaks riigi põhilistele seisukohtadele vastanduv mentaliteet. Just praegu valitsev majanduslik kitsikus saaks olla sõnumikandjaks, mis teatab, et aineline heaolu pole peamine riikluse ja rahvusliku iseolemise märksõna.

Kui see nii poleks, ei vajaks me tarbijaliku külluse taotlemise kõrval laulupidusid, emakeelseid hällilaule, jumalateenistusi, haridust ega eesti keelt ja meelt. Oma hümnist, rahvuslillest, -linnust, lipust või koguni riigist rääkimata.

Urmas Saard on Eesti Lipu Seltsi juhatuse liige

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare