Eesti maamajandust oleks vaja mitmekesistada
Eesti põllumajandus on alates 2004. aastast üks osa ühisest Euroopa Liidu põllumajandusest. Sellega on meie põllumajandustootjad seatud uude olukorda. Lisaks kodumaise konkurentsi tihenemisele tuleb tootjail järjest enam konkureerida ka ELi ja teiste riikide tootjatega.
Traditsioonilise põllumajanduse tähtsus maamajanduses toidutootjana, maastike hooldajana on säilitanud oma positsiooni. Põllumajandussektori funktsioon tööandjana näitab aga vähenemise tendentsi. Seetõttu peavad paljud põllumajandustootmises seni sissetulekut saanud leidma endale uued võimalused.
Raskenevates konkurentsioludes on püütud leida väiksemates tootmisüksustes uusi võimalusi oma talu või kodumajapidamise säilitamiseks alternatiivsete tegevusharudega. Üha enam räägitakse vajadusest mitmekesistada oma ettevõtlust.
Maamajanduse mitmekesistamise võimalusi on mitmeid. Siiski tekib küsimus, miks ettevõtted/ettevõtjad tegelikult alustavad tegevuse mitmekesistamisega. Nagu on selgunud teiste teadlaste uurimustest, tuuakse enamikul juhtudel põhjuseks vajadus tagada tootmisüksuses piisav sissetulek oma pereliikmetele. Mitmekesistamise põhjusteks on soov säilitada oma maa ja kapital ning mitte müüa maha oma tootmiskompleksi. Põhjuseks võib olla ka soov alustada oma elu maal ning siduda end enam maapiirkonnaga.
Paljude autorite arvates on maamajanduse mitmekesistamise puhul enam räägitud traditsiooniliste põllumajandusettevõtte mitmekesistamisest. Samas tuuakse välja ka võimalused täiesti uute ettevõtete tekkimisest maale, mis ei ole seotud põllumajandusega.
Mis on maamajanduse mitmekesistamine?
Maamajanduse mitmekesistamise sisu ei ole üheselt määratud. Küll võiks see tähendada maapiirkonnas tegevuste/ettevõtluse rikastamist teiste tegevusaladega peale põllumajanduse, arvestades kohalikke ressursse: maad, inimesi jms.
Eesmärk on leida alternatiivseid tegevusi tavapärastele, kindlustades seeläbi sissetuleku oma tootmisüksusele, perele.
Maaettevõtluse mitmekesistamisest räägime enam ka seetõttu, et rohkem kodumaist toodangut ja tootmist propageerides jääb enam inimesi maapiirkonda alles. Ka rajatakse nõnda toorme väärindamise ja müügiahelad.
Importida võiks ainult seda, mida meil endal ei ole võimalik toota või mille tootmiseks meil endal ressursse ei jagu.
Maaettevõtluse mitmekesistamine on maaelu elavdamine, luues uusi ja paremaid töökohti endale või piirkonna elanikele ning seeläbi oma tegevusega parandades elukeskkonna atraktiivsust ja elukvaliteeti.
Kindlasti on maamajanduse mitmekesistamise üks võimalusi põllumajandustoodangule lisaväärtuse andmine. See tähendab, et toodetud tooret väärindatakse edasi ettevõttes või ühistus ning saadud toode ka müüakse samas ettevõttes/piirkonnas.
Maaelu mitmekesistamisel tuleb eristada kahte vormi. Üks neist on põllumajandustootmise sisene mitmekesistamine. See tähendab, et paralleelselt traditsiooniliste põllumajandusharudega tegeldakse mõne vähem levinud põllumajandus- või metsandusvaldkonnaga. Näiteks ravimtaimede kasvatamisega, meetootmisega, marjakasvatusega, jahindusega, alternatiivse energeetikaga, bioenergeetikaga, metsandusega, jõulupuude kasvatamisega, mahepõllumajandusega vms.
Teine maaettevõtluse mitmekesistamise võimalus on põllumajanduse väline. Selles valdkonnas on võimalusteks maaturism, puidutöötlemine, kalandus, kohalikust toormest toodete valmistamine, õllekojad, veinitootmine, pagarikojad, kauplused, juuksur, parfümeeriatoodete tootmine, loodustoodete tootmine, meelelahutus, Interneti-ettevõtted, logistikateenused, Interneti-müük, haridus- ja nõuande/konsultatsioonitegevus, hobusekasvatus, hipoteraapia.
Uute suundadena võib tuua ka vanade lautade muutmist teatriteks, huvikeskusteks, töökodadeks jne.
Igal juhul eeldab maaettevõtluse mitmekesistamine uute ideede sündi ja nende ideede elujõulist rakendumist.
Millised tegevused mitmekesistavad maamajandust?
Igal piirkonnal on oma eripära, kuhu mingi ettevõtlusvorm sobib. Tuleb kasutada piirkonnale omast väärtuslikku ressurssi ja võimalusi. See tähendab, et tegevusala valik sõltub piirkonna eripärast/ainulaadsusest, kaugusest turust, elanikkonna vanuselisest struktuurist, infrastruktuurist jt tingimustest.
Mõnes kohas sobib paremini traditsiooniline suurpõllumajandus koos toormele lisaväärtuse andmisega, teisal mittepõllumajanduslik nišitootmine.
Maamajanduse mitmekesistamisel on tähtis roll maaettevõtetel. Tuleb leida turge väljaspool piirkonda, see tähendab, et maaettevõtluses loodud toodang peab jõudma ka linnadesse ja teistesse riikidesse.
Rando Värnik on EMÜ majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor