Prognoositakse, et maailmas tervikuna säilib alatoitlus küllaltki suures mahus ja peaks veel aastal 2050 ulatuma ligi 500 miljoni inimeseni. Praegusega võrreldes tähendab see alatoitluses inimeste absoluutarvu vähenemist poole võrra.

Et seda saavutada, on vaja toidutootmist suurendada ca 70% võrra. Teravilja tuleb toota miljard tonni rohkem, liha aga 200 miljonit tonni rohkem.

Venemaa sealihaturg kaob

Põllumajanduslikuks tootmiseks sobiliku maa kasutamise määr on Lääne-Euroopas 80%, samas kui Ida-Euroopas on ligi 2/3 põllumajandlikuks tootmiseks sobilikku maad tootmisest väljas. Kui Ida-Euroopas kasutataks põllumajanduslikuks tootmiseks ära kogu selleks sobilik maa ja saagikus tõstetaks Lääne-Euroopa tasemele, võiks seal toitu toota praegusest ligi 10 korda rohkem.

Jutt ei käi ainult põlluharimisest ja teraviljakasvatusest, vaid ka loomakasvatusest. Näiteks Kasahstanis toodetakse lehmapiima kokku ligi kaheksa korda rohkem kui Eestis. Samas on piima väljalüps 2000–3000 kg/a
vahel. Väljalüpsi kahekordistamine ei tohiks olla midagi utoopilist. See võimaldaks hõlpsasti katta kogu impordi, mis praegu ulatub viiendikuni tarbimisest.

Korralduslikult on see aga küllaltki keeruline, sest ca 90% piimast toodetakse ühe-kahe lehmaga nn isiklikes abimajapidamistes ja kasutatakse valdavalt enda tarbeks.

Samas on tugev teraviljatootmine Kasahstanis, Ukrainas ja Venemaal lihatootmise arendamise aluseks. Nii prognoosibki ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon (FAO) koos Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECD), et Venemaa sealihatootmine suureneb kümne aastaga poolteisekordseks. Juba praegu varustab Venemaa end sealihaga praktiliselt ise.

Siit tuleneb Eesti põllumeeste jaoks oluline järeldus, et Venemaa sealihaturule kaugemas tulevikus erilisi lootusi panna ei tasu. Pigem võib ette näha odavat importi, sedamööda, kuidas tollipiirangud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) protsessis tasanduvad. Samas suunas liigub olukord linnulihaga. Ka siin prognoositakse Venemaale poolteisekordset tõusu.

Eesti lihatoodang tervikuna ei kata praegu siseturu vajadusi – moodustab ca 80% siseturu tarbimismahust, mis on eeskätt tingitud sellest, et linnulihatoodang moodustab vaid 50% siseturu tarbimismahust.

Suurima ekspordipotentsiaaliga on meil olnud sealiha, kuid Eesti suhteliselt kõrge tootjahind, võrreldes näiteks Taani ja Hollandiga, ei soodusta eksporti.

Pisut teistsugune on maailmas olukord piimaga. Kuigi ka siin prognoositakse Venemaale ja Ukrainale mõõdukat tõusu, jäävad piimatoodete tõusunumbrid kaugele maha lihatootmise kasvust.

Eestis on aga piimatootmine läbi aegade olnud kõige suurema potentsiaaliga.

Potentsiaali on enamaks

Kui vaadata Eesti osa maailma toidulaua katmisel, siis see on üsna tagasihoidlik: piimatoodang moodustab 0,1% kogu maailmas toodetud piimast, liha- ja teraviljatoodang vaid 0,03%.

Eesti teraviljaekspordi kasv on pikemas perspektiivis võimalik juhul, kui kasvab tootmise efektiivsus.

Arvestades Eesti väiksust, on meil vaja panustada eeskätt suurema lisandväärtusega ja nn nišitoodete kasvule.

Mahutoodete turul ei ole meil suurte riikidega võimalik konkureerida.