Eesti tulevikuvanker ja talulapse koht selles
Paar kuud tagasi küsisin ühe nõuka valla haridusnõunikult, kui palju on tal vallas talulapsi. Mees oli aus ja vastas otsekoheselt, et ta ei tea sedagi, kui palju on vallas talusid, rääkimata talulaste arvust. Tegelikult ei tea talude arvu ka statistikaamet. Seadusandjad ei tea, kuidas talu defineerida. Kaunis mõiste "talu" hakkab asjaajamises kaduma, asemele on tulnud lohisevad surrogaadid.
Ka talulaps on vajumas unustusehõlma ja kasutusel veel vaid poeesias ja belletristikas. Igatahes mitte statistikas, hariduselus, tervishoius, teadusuuringutes.
Miks ma tähtsustan just talulapsi? Sest juba enne esimest Eesti Vabariiki, selle ajal ja järgselt kasvasid nad terveteks, tugevateks, võimekateks ja aatelisteks inimesteks, kes suutsid rahva alal hoida sõdades ja okupatsioonides. Sest nad põlvnesid töisest, tervislikust ja perekondlik-kristlikele väärtustele rajatud keskkonnast. Sest neid oli palju.
Ja kui talulaps ei saanud ka põhjalikumat kooliharidust, sai ta oma kodust kaasa teadmised ja oskused vanemate tegevuse ning eluviisi jätkamiseks, sealhulgas omaniku, ettevõtja ja peremehe väärtussüsteemi.
Käesolev arvamusartikkel ei ole ajendatud nostalgiast. See on sündinud vajadusest selgitada endale ja teistelegi, mis on muutunud ja kaduma läinud meie reipal teel heaoluühiskonda.
Võtame töötegemise. Kuigi lastekaitse seadus tähtsustab töö osa lapse arengus, jääb see õõnsalt deklaratiivseks, sest mugavustega kortermaja linnaperel ei ole ealiselt sobivat töist tegevust kuskilt võtta. Nii jääbki linnanoorel töö, eeskätt kehaline töö, kasvueas episoodiliseks. Suurel jaol inimestest seda kogu eluks.
Meenutame, et Hando Runnel soovitas Eesti põhiseaduses defineerida tööd kui inimtegevuse väärikaimat viisi, ent Põhiseaduse Assamblee lükkas selle kahjuks tagasi.
Kaitseks valmis vaid neljandik
Töine eluviis ja looduslähedus tagasid talulapsele enamasti hea tervise. Juba kolmekümnendatel aastatel tõestas Juhan Aul, et maaelanikud on tugevama kehaehitusega kui linnaelanikud. Ta uuris siis noorte meeste kehaehitust Viljandimaal ja leidis, et tugeva konstitutsiooniga inimesi oli üle poole läbivaadatutest.
Tänaseks on Eestis kujunenud olukord, kus suurem osa rahvastikust elab linnades, kaks kolmandikku inimestest elab korterelamutes ja töö iseloom on muutunud kehalise töö kahjuks. Kas meie tervis on nüüd veelgi parem ja keha tugevam?
Võrdleme kutsealuste tervist 1924. aastal ja täna. Tollal oli noormeestest riviteenistuseks kõlblikke 71,6%, praegu on Riigikogu riigikaitsekomisjoni 16. aprilli pressiteates tegevteenistuseks kõlblikke vaid 23%!
Tekib küsimus, kas maalaps ja talulaps nüüdisajal on sünonüümid? Sellele on lühike vastus: ei ole. Talulaps kasvab ja elab talus - töises, looduslikus ja perekondlikus keskkonnas. Kahjuks peaaegu pooled maalapsed elavad kortermajades, mis töövõimaluste ja lähiümbruse poolest vähe erinevad linlikest oludest.
Hulk aastaid olen püüdnud jälgida ja mõista globaalseid trende looduses ja ühiskonnas. Ning kuidas need Eestis toimivad. Seda nii teaduskirjandusele tuginedes kui ka lihtsalt lahtiste silmadega ringi käies.
Ühtekokku sõnastasin Eesti arengumudeli. See kõlab nii: Eesti tulevikuvanker on nelja rattaga - need rattad on kodu, perekond, töö ja loodus. Nende rataste kokkukuuluvus ühe vankri all on toonud meid läbi aastatuhandete tänasesse päeva. Kreeklased teavad, et esimese vankri ehitas tarkusejumalanna Athena ise.
Musta augu efekt
Pingutame mõistust, millised on need variandid, kus kõik nimetatud rattad on koos.
Mina olen pingutanud ja muud varianti eriti ei leia kui talu. Talu on lapse kasvukeskkonna ideaalvariant ja pingerea teises otsas elukohana asub linnakorter. Talu on siiani käsitatud ikka kui majanduslikku tootmisüksust, aga mina väidan, et talu tuleb käsitada ka kui kvaliteetrahvastiku taastootmise üksust.
Linnastumine on objektiivne protsess loendamatute plussidega. Ometigi seda on vaja tasakaalustada ökoloogilise maaeluga, et võimalikult suur osa elanikkonnast elaks ja töötaks looduslähedastes tingimustes. Linn vajab oma ümber ökoloogilist tagamaad ja demograafilist ressurssi maaelu näol.
Praegune koduarendus linnalähedastes valdades ei kannata kriitikat, sest enamasti on oma majaks vaid elamu armetult väikese krundiga, mitte maakoduga/majapidamisega, kus nii vanematel kui lastel oleks tööd ja tegemist.
Mingil määral noorte perede siirdumine linnast maale ka ju toimub, aga see on ilma riikliku toetuseta. Hoopis võimatu oleks noore linnapere asumine maale talu pidama, milleks on vaja ette valmistada vaheastmeid linna ja talu vahel.
Linliku elulaadi erinevusi külaelust on värvikalt analüüsinud kogumikus "Miks venelased välja surevad" (Moskva, 2004) Eestiski hästi tuntud vene ühiskonnateadlane Bestužev-Lada. Ta kirjutab: "Külaühiskonnas olid lapsed vanematele oodatud abilisteks ja peale kõige muu ka sotsiaalmajanduslikuks hüveks. Vallalist mees ja naist hinnati teise sordi inimeseks, lastetu naine oli kui küürakas ja ühe lapsega naine oli kui puudega - võimetu sünnitama enamat.
Linn köidab inimesi paljude uute võimalustega, aga linnal on ka musta augu efekt, mis ähvardab kogu inimkonda. Linnas ei ole laps enam abiline, vaid vanemate elu komplitseeriv koorem. Põlvkondade vastuolud heidavad eakaid inimesi piinavasse üksindusse. Sellisele loomuvastasele olukorrale vastab inimene adekvaatselt: ta hakkab kaotama vajadust perekonna ja laste järele. Linnas on üksikul kergem elada ja keegi ei tunnista teda teisejärguliseks. Seepärast üha kasvav osa 20-30aastastest noortest ütleb lahti perekonnaelust."
Bestužev-Lada kirjeldatud sündroom vohab ka Eestis.
Ja Eesti tulevikuvanker ootab talu, talutööd ja talulast. Riigimehed, tehke kohta talulapsele tulevikuvankris!
Jaak Uibu, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud
