Eesti Vabariik 95: mida olete teinud isamaa heaks?
Maaleht küsib, mida teie olete teinud Eesti heaks? Kui sul on sellekohaseid mõtteid, võid need saata ka aadressile veeb@maaleht.ee, avaldame need meie arvamusrubriigis.
Rein Taagepera
emeriitprofessor, PhD
Piirduksin sellega, et võtan kokku oma need tegemised, mis on seotud ümbrusega, kuhu 1993. aastal Eestis asusin.
Et elamine oleks mõnusam, võtsin kätte ja pügasin ära aastaid pügamata hekid meie kortermaja aias. (Naabermajast küsiti pärast, et kas nad saaksid sama meest ka omale palgata.)
Paikasin ära tarad ja aiad, kust linnarahvas teab kui palju aastaid juba maja taga läbi vooris, et oma jalavaeva 20 meetrit kahandada.
Seisin vastu mehele, kes ikkagi katsus aiast läbi murda ja selle eest, et kaitsesin eraomandi õigust, kukkus raevukalt mind kommunistiks sõimama.
Seisin vastu ka ühele noormehele, kes üritas madalast aiast üle hüpata ja mu eesti keelele vene keeles vastas, kuni mina omakorda inglise keelele üle läksin.
Selle peale pakkus noormees täiesti aktsenditult, et räägime siis parem eesti keeles asjad selgeks.
Värvisin ära tara, mis oli nii vana, et “ei tasu enam värvida, peaks uue tegema”. Tegin seda sellepärast, et aknast välja vaadates oleks parem tunne. Polnud ju teada, millal ükskord remondimehed oleksid asja käsile võtnud. Ja nagu arvata võis, võttis uue tara tegemine veel aastaid.
Kui majarahva koosolekul kuuldus hääli, et “enne me ühistut ei tee, kui linna majavalitsus kõik lubatu ja meie poolt kinni makstu on remontinud”, aitasin inimesi veenda, et parem on kiiremas korras ohjad endi kätte võtta.
Andsin 50 krooni naisele, kes meie maja prügikastis soris ja ilmselt esimest korda elus selleks oli sunnitud.
Lisaks sellele olen väga palju rääkinud ja kirjutanud teemadel, mis kindlasti on aidanud Eesti elu edendada.
Marit Ummelas
teletoimetaja-režissöör
Mul on iseseisva Eesti Vabariigiga iseäralik suhe, sest sain ta justkui gümnaasiumi lõpukingiks. Saad 18, lõpetad kooli, ja palun – siin on teile oma riik ja oma raha!
Natuke hirmutav isegi, justkui oleks lõpuaktusel ootamatult lapsevanemaks saanud, teadmata, mida vastsündinuga peale hakata.
Eks ma olen püüdnud siis jõudumööda oma väikese kasvava riigi vastu hea olla, mitte nõuda temalt üle jõu käivaid tegusid või ülehelikiiret ja ulmelist arengut. Ikka tasa ja targu.
Olen alati proovinud olla oma riigile toeks seal, kus ta minu meelest ise toime ei tule – läbi vabatahtliku töö ja kodanikualgatuse. Olen sünnitanud kolm tublit ja toredat last, kes ehk oskavad tulevikus Eesti heaks ja jaoks rohkem teha, kui minul oidu on.
Ja olen proovinud mitte viriseda. Just nimelt proovinud, sest alati pole see väga hästi välja tulnud.
Kai Uus
Manchesteri Ülikooli õppejõud
Mind kummastab, kui vähe ikka veel Eestist teatakse. Ilma igasuguse liialduseta võin öelda, et olen olnud tubli propagandist.
Pärast pea 15 aastat Inglismaal elamist on mul endiselt väga tugev eesti identiteet ja ma ei lase mööda ühtegi juhust, et sõpradele, tuttavatele, kolleegidele, tudengitele ja võhivõõrastelegi Eestit tutvustada. Ning seda nii tõsistel teemadel nagu ajalugu, keel, kultuur.
Natukehaaval olen ka professionaalses plaanis katsunud Eesti asja ajada, käies üsna sageli Eestis loenguid lugemas ja muidu asjatamas.
Eriti hea meel on mul selle üle, et järgmisel õppeaastal peaks meie magistrikursusele, mida ma siin Manchesteris juhatan, tulema esimest korda eesti tudeng, kes tulevikus loodetavasti Eesti audioloogiale nooruslikku indu lisab.
Kuigi selle eest tuleb põhiliselt küll MTÜ Audiere töötajaid tänada, olen minagi kaasa sudinud.
Head iseseisvuspäeva!
