Eesti vanuripoliitika – ellu jäävad tugevamad
Haiglast koju saadetud vanainimene suri kodus põrandal oma väljaheidetes. Ilma lähedaste hoolitsuse ja sotsiaalhoolekande abita. Tuhanded vanurid vaevlevad kodus ilma professionaalse abita, sest ei ole pääsenud vanadekodusse ega saanud hooldusravikohta haiglas.
Dementsetele vanuritele seatakse tavahooldekodudes põhiseaduse vastaseid liikumis- ja tegevuspiiranguid, sest mälu- või psüühikahälbega eakaid ei ole võimalik neile sobivasse hooldeasutusse paigutada.
Miks on Eestis selline olukord? Sest eakate hoolekande süsteem ja eriti spetsiaalne tervishoiuteenus on meil väga puudulikult arenenud valdkond.
Katmata vajadused
Euroopa rahvastik vananeb - üle 65aastaste osakaal on 20 aasta pärast 125 miljonit ehk sama palju kui Saksamaal, Poolas, Eestis ja Lätis elanikke kokku. Sündimuse vähenemise ja keskmise eluea pikenemise tõttu vananeb ühiskond ka meil.
Eestis elab ligikaudu 230 000 üle 65aastase inimese, ent selle suure kogukonna vajadused on katmata - pole terviklikku hoolekandesüsteemi ega piisavalt ravi- ning hoolekandekohti.
Eakate tervisemured on sageli spetsiifilised, seda nii kehaliste kui ka vaimsete häirete osas. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem stressiallikaid tema ellu tungib. Ta ei suuda enam aktiivselt tegutseda, jääb pahatihti üksinda ning võib seetõttu sattuda masendusse.
Lootus võib kaduda
Maailma terviseorganisatsioon on iseäranis suurt tähelepanu pööranud üle 65aastaste inimeste vaimsele tervisele. Sotsiaalse võrdsuse suurendamisele pühendunud riikides peetakse vajalikuks, et psühhogeriaatriateenus on eakatele kättesaadav piisavas mahus.
Kuna vanuri tervisekaebustes on sageli tihedalt põimunud psühholoogilised, füüsilised ja sotsiaalsed tegurid, peavad temaga samaaegselt tegelema tervise- ja sotsiaalsektori esindajad ning pereliikmed.
Spetsialistideks peaksid olema geriaatrilise eriväljaõppe saanud arstid, õed, psühholoogid, tegevusterapeudid, psühhoterapeudid ja sotsiaaltöötajad.
Vaimse tervise häirega vanuril tuleb võrdselt ravida nii kehalisi kui vaimseid hädasid - ühe ravi ilma teiseta ei tõsta inimese elukvaliteeti, vaid põhjustab hoopis tarbetuid kannatusi. Tähtis on, et võimalikult palju teenuseid saaks kätte ühest kohast ning ideaalis peaks sama asutus pakkuma ka päevakeskuse teenuseid.
Tänavu veebruaris võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni vaimse tervise kohta ja kutsus liikmesriike üles looma vanurite elukvaliteedi säilitamiseks ja tervise taastamiseks vajalikke võimalusi.
Erilist tähelepanu soovitati pöörata vananemisega kaasnevate vaimse tervise muutuste ning teiste haigestumiste koos-
esinemisele. Resolutsiooni kohaselt peab tõusma ka kõigi Eesti tervishoiutöötajate pädevus.
Eakatele suunatud tervishoiuteenuste kättesaadavus ning valdkonnapõhine teadlikkus on Eestis praktiliselt olematu. Tartu ülikooli arstiteaduskonna täienduskeskus korraldab küll üksikküsimustele suunatud geriaatrilisi koolitusi, kuid kõikehõlmavast lähenemisest jääb vajaka.
Terviseprobleemidega üle 65aastaste inimeste raviks ja hooldamiseks on meil kaks võimalust - aktiivravihaigla ja hoolekandeasutus, mis ei paku vajalikku ravi. Kumbki neist ei taga abivajaja käsitlemist tervikuna ega tegele ühtaegu nii tema tervislike, psühholoogiliste kui ka sotsiaalsete probleemidega.
Ka perekonna ning lähedaste kaasamine eakate ravi- ja hooldusprotsessi on raske, kuna hoolekandeasutused, kuhu inimene paigutatakse, võivad kodukohast kaugel asuda. Väikesi ja kogukonnapõhiseid tervisehäiretega vanurite raviks ning hoolduseks mõeldud kohti Eestis pole.
Psühhogeriaatria teenuse pakkumisele spetsialiseerunud asutusi võib üles lugeda ühe käe sõrmedel ning vaimsete ja füüsiliste tervisehäiretega vanurite kompleksravi ja hoolduse võimalust otsides võib abivajaja lootuse sootuks kaotada.
Olukord Keila haiglas
Õiguskantsleri nõunikud külastasid eelmisel kuul Põhja-Eesti regionaalhaigla Keila haigla psühhogeriaatria osakonda. See on üks väheseid kohti, kus psüühikahäiretega eakad saavad korraga nii psühhiaatrilist kui ka kehalist ravi. Aga selles osakonnas on vaid 40 ravikohta ning abivajajatest on tekkinud pikk järjekord.
Ka Keila haiglas oli näha selle valdkonna alaväärtustamist. Vanurite ravile antud vähese raha tõttu olid magamisruumid jahedad, personali vähe, tegevus- ja taastusravi kättesaadavus piiratud jne.
Samuti teeb murelikuks Põhja-Eesti regionaalhaigla plaan lõpetada Keila haigla ning koos sellega ilmselt ka psühhogeriaatria osakonna tegevus. Nii halveneb selle tervishoiuteenuse osutamine veelgi ja vähemalt Põhja-Eestis on oodata ravijärjekordade pikenemist.
Otsustajatele ei saa olla üllatus, et vananevale elanikkonnale tuleb luua vajadustele vastavate ravi- ja hoolekandeteenuste võrk üle kogu riigi.
Ka Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsiooni uuring dementsete inimeste hooldamise probleemidest rõhutab vajadust spetsialiseeritud hooldusravi- ja hoolekandeüksuste järele.
Aktiivravihaiglatesse on vaja geriaatriaosakondi ning geriaatrite ja geriaatriameeskondade ambulatoorseid vastuvõtte.
Juhul kui vanur peab vajalikku tervishoiuteenust ootama, võib see maksta talle elu. Aga mis siis, kui temale vajalikke teenuseid sisuliselt ei pakutagi? Ometi ei ole tegemist ühe-kahe abivajajaga aastas - vanuritele spetsialiseerunud tervishoid puudutab Eestis kümneid tuhandeid inimesi.
Ealise ebavõrdsuse vähendamise eest tervishoius vastutab riik, kelle kohustus on aidata pensioniikka jõudnud inimesi ning luua vajadustele vastav meditsiinisüsteem.
Kui me ei taha lisaks ülimadalatele keskmise eluea ja tervena elatud eluaastate näitajatele olla sabassörkijad ka meie vanemale põlvkonnale tarviliku abi kättesaadavuses, on sotsiaalministeeriumil ja riigivõimul praegu viimane aeg selles valdkonnas otsuseid langetama hakata.
