Ei võileiba ega suudlust

August Sangal on ilus luuletus “Võileib suudlusega”, mille järgi sai pealkirja ka tema viimane uue luule kogu, mis ilmus aastal 1963. See on kirjutatud ajal, mil perepoeg, ajakirja “Keel ja Kirjandus” praegune peatoimetaja Joel Sang, õppis kas teises või kolmandas klassis. Üks selle värsse ütleb üht: “Leib ja suudlus – õnne alammäär.”.

Minu lapsepõlves Aadu talus Miiduranna kaldal (oli muide talukohti kaldamalgi) kodus leiba enam ei tehtud, sest polnud sedavõrd sööjaid. Põrandaleib osteti perepoja, Johannes Ehasoo ehk Jussi poest, esimesest majast paremat kätt pärast sadamaraudteed.

Hinna ja väärtuse keerulised kujunemislood

Tollal oli leib müügil pakkimata kujul, aga et tema lahtiselt kojutoomine mööda tolmust, ehkki munakividest teed oli selles peres patt, võeti kodunt kaasa kas või suurem paberist jahukott, kuhu veel poest väljumatagi leib sisse pandi.

Korra kukkus värske leib perenaise ja Jussi õel, raamatupidaja Pia Einsool köögis põrandale. Kogemata. Ta võttis leiva kätte ning andis sellele suud, otsekui paludes andeks. Too suudlus muidugi ei olnud õnne alammäär, see oli kahetsus. August Sangal ongi teisiti: “Võileib pauna, suudlus palgele!”.

Ma ei tea, kuidas nüüd hommikuti käib, aga kui vanemad peavad mõtlema leiva hinna tõusust, kas nad siis jaksavad olla laste ees sellest vait? Küllap jaksavad, kuid laps võib olla imeliselt kaastundlik, sest tema peamisteks maksevahenditeks on naer ja nutt.

Kui ta näeb leiva tegelikku hinda laual, mitte omahinda paberil, ja kuuleb juurde, et kõik peabki kallinema, mida ta oskab siis arvata omaenese väärtusest? Ka see peaks ju kallinema!

Sõin äsja tavalist koolilõunat kahe riigiametniku seltsis. Teine neist oli võtnud kolm kartulit rohkem, kui jaksas süüa. Küllap mõni siga nad ikka pintslisse pani. Kas poliitikat on veel kergem ära visata kui suvelõpu kartulit?

Teerada läbi kadalipu, kauged unistused kaasas

Mida õpetas Arno Tali isa pojale “Kevades” teel kooli, seda Oskar Luts ei kirjelda. Nagu tekstist paistab, ei õpetanud ta poisile isegi koolitee pikkust, sest nad jäid hiljaks. Mida peaks vana Tali õpetama oma pojale nüüdisaegses Eestis? Kas seda, et hoidu laste seksuaalselt kuritarvitajate eest (ma mõtlen pedofiile) või ole “poliitiliselt korrektne”?

Haridus- ja teadusministril Tõnis Lukasel on kahtlemata õigus ehk ära seletatult – armastus poisi ja plika vahel tekib ammu enne seda, kui kumbki õpib tundma normaalset füsioloogiat. Kust aga võetakse Eesti koolidesse õpetajaks selline prantsuse filoloog, kes õpetab võrdselt nii veini ja juustusöömist kui ka armastamist prantsuse ja võrdluseks ka islami kombel?

Kas SDE fraktsioonijuht Riigikogus, Lukase ja minu koolivend Eiki Nestor, kes on paraku hakanud huumorimeelt kaotama, oskab öelda, milliste ainete arvelt leitakse füsioloogiale ruumi? Oleme oma maksimalismiga puntras, kui me ei tunne miinimumigi. Ja kui miinimumi alguseks on vägivald ehk ülekohus, siis vägivalla embrüoks on intolerants kui viha.

Ei, mulle ei ole hariduskäik olnud kunagi kannatuste rada ega kooliorjus. Lihtsalt ma ei taha teerajaks minekut läbi kadalipu ja teemoonaks sõgedat sõimu ning unelmaks tulevikku teisel pool vikerkaart. Need ei toida.