Einar Vallbaum: Sigade import ei ole põhjus, vaid tagajärg

Teame juba algklassidest, mis on põhjus-tagajärg seos. Või vähemasti peaksime teadma, niikaua kui tegemist ei ole komplekssete nähtustega, kus tegemist ei ole ühesuunaliste mõjudega. Näiteks mõjutavad üksteist erinevad makromajanduslikud näitajad nagu inflatsioon, töötuse määr, SKT ja investeeringute määr. Thomas J. Sargent ja Christopher A Sims pälvisid põhjuse ja tagajärje seoste alase uurimistöö eest makroökonoomikas 2011. aastal Nobeli majanduspreemia. Teadlased arendasid meetodeid, kuidas need näitajad üksteist mõjutavad, sest on selge, et poliitika mõjutab majandust ja majandus poliitikat.

Ja seda ka nii lihtsasti hinnatavate juhtumite puhul nagu sigade katk ning sellega seonduva kriisi reguleerimine. Matemaatiliselt on juhtum lihtne - farmid nakatuvad üksteise järel, toimub sigade sundtapmine, sealiha pakkumine langeb, nõudlus aga jääb ning kui riik tuge ei osuta, tuleb ettevõtjatel kas tegevus lõpetada või otsida alternatiive. Mõjuulatuselt on juhtum aga äärmiselt keeruline: aastateks saab kannatada sealihatootmine, toiduainetööstus ning kogu põllumajandussektor, kaovad töökohad, väheneb eksport ning mõjutatud saab kaubandusbilanss ning kannatada saab Eesti majandus tervikuna.

Mõne aja tagune teadaanne Eesti suurima sealihatöötleja HKScan Estonia poolt importida neljandas kvartalis 10% elussigu Soomest on igati mõistetav ja arusaadav samm, mis asetub ülalmainitud matemaatilisse mudelisse, kus ettevõtjad peavad otsima alternatiive riigipoolse tegevusetuse valguses. Arvestades praegust olukorda seakasvatussektoris, kus elussigade pakkumine on märkimisväärselt kahanenud ning turupositsioonide ja töökohtade hoidmine on keeruline, on see igati arusaadav äriline otsus, mille osas tuleks ennekõike vaadata tagajärgi, mis otsuseni viisid.

Suurim tagajärg on sigade Aafrika katku levikul, mille tõttu on paljud Eesti seafarmid sattunud katkutõrje piirangute 3. tsooni, mis omakorda seab väga ranged kriteeriumid, kuidas sealiha võib töödelda, et seda üldse edasi müüa ning eksportida. See tähendab, et ei Lätti ega Leetu ei saa liha eksportida. See, et kolmanda tsooni piirangud on ebaproportsionaalselt suured, näitab aga valitsuse ükskõiksust või tegemata tööd.

Tagajärgedega tegelemise asemel ning sektori turgutamise asemel tegeletakse hoopis süüdlase otsimisega. Alles hiljaaegu taunis Rõivas HKScan Estonia otsust sigu Soomest osta. Sama tegid ka praegune maaeluminister Kruuse ja endine põllumajandusminister Padari. Ka nemad peaksid aru saama põhjus-tagajärg seosest ning tunnistama olukorra trööstitust või võimetust sektori päästmiseks midagi ette võtta. Selle asemel, et populistlike väljaütlemistega veelgi halvendada Eesti sealihasektorit, tuleks hakata mõtlema reaalsetele meetmetele, sest kaalul on mitte ainult toodangu vähenemine, vaid ka töökohad farmides, tapamajades, lihalõikustes ja lihatööstuses.