Eliitkooli pilet õnnelikku ellu
Mahukas analüüs sellest, kuidas Venemaa oma pantvangikriise ja poliitilisi otsuseid Suurbritannia meediale terrorismivastase võitlusena maha üritas “müüa”, oleks vastu taevast lennanud.
Imekombel päästis fööniga läptopi kuivatamine Jelena töö, mis märkis aastase magistrikursuse lõppu Londoni ülikoolis. Ohkame mõlemad kergendatult, seistes hoone ees, kus viimase aasta jooksul veetsime pikki loengupäevi, joostes artiklinäidiseid kirjutades ja filme monteerides ajaga võidu ning närveerides välismaalastena iga liigse koma ning puuduva “the” pärast.
Karm konkurents kõrgelt hinnatud ülikoolidesse
Samal hommikul, kui tulevased kunsti ja meedia eriala tudengid avatud uste päevale kogunesid, olime osakonna sekretärile ulatanud oma magistritööd. Meile oli see siin majas viimane päev, sadade keskkoolilõpetajate jaoks aga kroonis sama hetk suurt võitu pikas ponnistuses maksimaalsete eksamitulemuste pärast.
Tänavust amokijooksu Suurbritannia ülikoolikohtadele nimetatakse üheks aegade raskeimaks. 660 000 keskkoolilõpetajat püüdles vähenenud riigieelarvelistele kohtadele, kolmandik nendest noortest ei kvalifitseerunud aga ka headest tulemustest hoolimata ega tea, mida edasi teha.
Valikuvariandid pole kergete killast: kas maksta 9000 naela ehk umbes 170 000 Eesti krooni aasta eest tasulise ja sageli mitte nii hea bakalaureuseprogrammiga ülikoolis, võtta aasta pausi või üritada oma ainetest vähemalt kolm, aga paremal juhul viis kõrgemal tasemel ära teha. Aastaks kõrvale jäädes võib kaotada selle vähesegi, millega täna võitlustulle mindi.
Suubritannia on riik, mille kohalikus kõnepruugis tandemina Oxbridge’iks tituleeritud, ent tegelikult kaks erinevat eliit-ülikooli Cambridge ja Oxford on kuulsad oma kõrge akadeemilise taseme poolest kogu maailmas. Paljud Briti ülikoole hindavad tabelid asetavad just need kaks seal antava hariduse kvaliteedi poolest tippu.
Aga nn Briti ülikoolide top 10 sisaldab ka mitut mujal tundmatut kõrgkooli. Ometi kumab kõigi nende “parimate ülikoolide” listide tagant endise klassiühiskonna mentaliteet. Multikultuursusest hoolimata on Ühendkuningriigis ikka oluline mitte haridus iseenesest, vaid õppekeskkonnaga kaasnev nimi ning sotsiaalne võrgustik, kui visiitkaardid kõrgepalgalistele ametikohtadele.
Kui Eestis vaieldakse selle üle, mil määral näitavad ülikooli lõputulemused lõpetaja haritust, siis Suurbritannias on pilt suhteliselt mustvalge. Lõpetad Oxfordi ja su tulevane karjäär on kindlustatud. Muu suvalise lõpudiplomiga võid tänase kriisijärgse tööturu tingimustes jäädagi värbajate uksi kulutama.
Rasked pingutused koha eest “vabas” maailmas
Multikultuurses endises koloniaalriigis näeb sageli pakistani ja india perekondi, kelle lapsed 6–7aastaselt siia saabununa ei räägi sõnagi inglise keelt. Ometi pingutavad nad maksimumtulemustele õppida, sest see on nende ainus võimalus. Mitmel ametikohal varahommikust hilisõhtuni töötavad vanemad võitlevad samuti, et nn õigesse kooli pääsemiseks oleks olemas need sageli tohutud summad, mis annavad järeltulevale põlvele koha “vabas” maailmas.
Ühiskonna kirjutamata reeglid tingivad olukorra, kus ka nn madalama klassi inglastest lapsevanemad hakkavad oma võsukese parimaks koolitamiseks raha koguma juba tema sündides. Tuntud ja kallid erakoolid on kuulsasse ülikooli pääsemise võti, sestap vaadatakse hoolikalt, kuhu laps peale algkooli suunata. Selle nimel tehakse suuri pingutusi, vahetatakse töö- ja elukohti. Kõrgharidus ise pole tänases lääne ühiskonnas enam ammu mingi näitaja, pilet õnnelikuks eluks kannab eliitülikooli nime.
