Ellu jäävad tugevad ja parimad
Ühel õhtul näiteks klõpsutasin kahe Eesti telekanali vahel ja mõlemal laulis korraga Koit Toome. Vähe sellest - täpselt ühel hetkel laulis Koit mõlemas saates sama laulu! Ainult riided olid teised...
Mis teha. Eesti on nii väike, et kõik andekad inimesed lüpstakse avalikkuse ees tühjaks nagu sõjaaegsed sarvekandjad, tänu kellele perel hing sisse jäi.
Ma tõeliselt imestan, et meie staarid ja staarikesed ikka veel viitsivad ühest saatest teise joosta ning laulda-rääkida ikka ja jälle samu laule ja samu lugusid.
Ja et meie telekanalite niiditõmbajad ka ei väsi nuputamast, kuidas üksteisel kõri läbi närida ehk siis konkurendi saadet enda analoogsega lämmatada.
Vaene vaataja muudkui kratsib kukalt ega suuda otsustada, mida vaadata või vaatamata jätta. Noh, õnneks laulupidu saab näha ka ilma televiisorita.
Küsisin mõni kuu tagasi Hirvo Survalt, et kas see, kui laulupeo repertuaar liiga keeruliseks muutub, meie pidudele liiga ei tee.
Selles mõttes, et mõni koor ei õpigi laule ära. "Me peame oma pidude taset hoidma!" ütles mitme koori dirigent, kes on pärit perest, kus kõik laulavad. "Juba esimesel laulupeol lauldi väga keerukat repertuaari - ei mingit "sauna taga tiigi ääres"."
Nii et oleks imelik 150 aastat hiljem kutsuda mitukümmend tuhat lauljat kokku ja hakata koos õllelaule jorutama. Seda viimast ei öelnud enam Hirvo, selle mõtte tuletasin kokkuvõtteks ise.
Ja meelde tuli see vestlus mulle eelmisel nädalal, kui lugesin üht laulja ja kodaniku ajakirjanduses avaldatud kirja, mille pärast laulupeo korraldajad olid südamepõhjani solvunud: mis tähendab, et peokorraldajad lauljatele näkku sülitavad? Mis tähendab, et repertuaar on nii raske, et rõõm laulmisest ära kaob?
Niisuguste küsimustega saatis mulle e-kirja üldlaulupeo üks korraldaja ning ütles, et juba eelproovides saab kooride laulust elamuse, mis pisara silma toob. Tähendab, laulud ei käi kooridele üle jõu.
Mäletan oma kooliajast, et enne 1969. aasta pidu sai kooliaulas samuti tundide kaupa õpitud laule, mis oma helikeelelt ja keerukuselt tundusid ajast kõvasti ees olevat. Aga selgeks me need saime.
Laulukaare suurus määrab ju piduliste arvu ja see tähendab, et on tarvis mõõdupuud, mille järgi lauljaid peole valida. Nimetame asju õigete nimedega: konkurents!
Sõna ise on küll kole nagu koll, aga seda endast parima andmist sisendatakse meisse ju maast madalast. Mis ime siis, kui nii suurele peole, nagu juubelilaulupidu on, pääsevad tõepoolest ainult väga heal tasemel koorid. Elu on halastamatu, ellu jäävad tugevad ja tippu jõuavad parimad.
"Te kiitsite täna kõiki teisi häälerühmi peale basside. Tahame ka kiita saada!" lugesin ühe laulja ütlemist dirigendile "Laululahingu" koori proovi järel. See koor pääses esimesest lahingust eluga. Aga üks koor pidi ometi kurva tujuga koju tagasi sõitma. Seesama sõit on mul südamel tänaseni.
Saate lõpud kujunevad alati nii kiireks, et žürii liikmetel tuleb keskenduda õigete otsuste ja õigete sõnade valimiseks.
Siis, kui televaatajate otsus oli ära öeldud, pöördusin mina koori poole, kes teisena edasi pääses. Ja läbi see saade saigi. Kaks sekundit hiljem tundsin, et olen olnud tõeline mats - mitte võitja valimisel, vaid kaotajaga suhtlemisel.
Kõik nad olid ju 13 tundi telemajas higistanud, harjutanud, närveerinud ning ennast saate ajaks kokku võtnud. Kui mõni Eestimaa koor väidab, et ei suuda kolmveerandi aastaga laule ära õppida, siis "Laululahingu" kooridel on oma parima näitamiseks aega vaid loetud tunnid.
Ning mul on äärmiselt piinlik, et ei leidnud tühjade kätega koju sõitva koori jaoks mitte ühtegi head sõna!