Elu seaduse piiril
Aga neil pole mitte häbi, vaid ettepanek: lubage väiksemat võrgusilma ja ärge meid merel jälitage. Sest muidu peame südamerohtusid sööma ning tablettidega vererõhku alandama.
Tuleb välja, et mehed ei taha sugugi lubatu ja lubamatu piire kombata, vaid lihtsalt ennast ja peret toita. Ent võrgusilma suurus väidetavalt ei lase – sobiv kala lipsab sealt kasu toomata läbi.
Peaaegu sama lugu on nendega, kes Venemaalt odavaid sigarette, viina ja mootorikütust toovad ning Eestis vaheltkasuga maha müüvad.
Mõni aeg tagasi rääkis Maalehe ajakirjanik seeliku all suitsupakke üle piiri toonud narvalannadega ning need ei pidanud end sugugi salakaubavedajateks. Kus sa sellega! Nemad hoiavad lihtsalt endal niiviisi hinge sees!
Ka Lõuna-Eestis on asi läinud juba nii hulluks, et odava kauba vedu üle piiri ei peeta enam hõlptulu teenimise patuks. Osa peab seda koguni vastumeelseks! Et ei teeks, kui elu ei sunniks – nagu väidetakse tänases Maalehes.
Muidugi võib see olla nii, aga ka teisiti. Ühed tõesti hoiavad endal lihtsalt elu sees. Teised aga paraku ongi loomult sellised, et lähevad taunitud või lausa keelatud teed mööda ka heal ajal.
Nende avalikku virisemist olude ja riigi teemal võib võtta lihtsalt suitsukattena, et käed saaks selle varjus veel suuremat rahahunnikut enda ette tõmmata. Varakapitalism on Eestisse tagasi pöördunud!
Ka riigi poolt vaadates on asjal kaks külge. Ühelt poolt peaks riiki huvitama eelkõige see, et igal kodanikul (ja ka elanikul) oleks katus pea kohal ja leivapaluke kõhus.
Teiselt poolt peab riik läbi ametnike sõrmega mööda seaduseparagrahve vedama, sest annad seadusetusekuradile sõrme, hakkab ta tervet kätt kiskuma.
Eestis on asjad juba selgelt paigast ära. Mootorikütuste müük korraldab end ise tanklaväliseks ja maksuvabaks, ETVs hõiskab politseinik aga rõõmsalt, et nüüd trahvime me juba iga kiiruseületajat! Maitse asi muidugi, kuidas riigikassat täita.
Mida riigi lagunemise vastu tegelikult teha annab? Eks ikka seadused piisavalt paindlikult ümber vaadata. Pole ju mõtet seadusel, mida suur osa inimesi ei täida.
Ehk: võrgusilm peaks olema selline, et kihnlane ellu jääks, aga viimast kala ka välja ei püüaks. Mootorikütust võiks vedada üle piiri mahus, mis toojal lubaks ehk tõesti veidi ka Maarjamaal odavamalt tiirutada, sõpradele edasi müüa aga enam ei täiks.
Kindel peaks olema üks: ehkki Narvas on nn piirialune kaubandus sotsiaalseid probleeme leevendanud, siis nii neid lõplikult lahendada pole võimalik.
Sest nõnda võiksime õigustada väljapressimistki: näed, tugev poiss, aga raske aeg ja tööd pole. Mis tal, vaesekesel, muud üle jäi, kui teie ukse taha tulla ja küsida, kas teil maksuvabalt müüdud kütusest natuke sularaha üle ei jäänud...
