Eluohtlik tee ausambani
Püramiidikujulise kõrge ausamba ette jõudes hakkad uskuma, et mingil moel peaks olema võimalik ka selle tippu jõuda. Esiküljel on aga kivitrepp, mida mööda saaks vaid samba teise astmeni.
Et midagi targemat edasiliikumiseks näha pole, hakkadki kärbse kombel ronima üles mööda sambapüramiidi külge, mis on hiljaaegu otsekui ägeda lahingu läbi teinud. Ei kujuta ette väärikaid vanainimesi seda tegemas, nemad peavad sammast imetlema, pea kuklas.
Noh, jõuadki üles ja näed üllatuseks, et n-ö täistrepp seisab hoopis samba teises küljes. Hakkad siis seda mööda vähemalt alla minema. Ent stopp! See on ohtlik isegi noorele ja tervele ajalooaustajale-minevikukummardajale. Puust trepp on nimelt jõudmas kõdunemise viimase astmeni. Jalg on iga hetk valmis puupudist läbi vajuma jumal teab milliste tagajärgedega.
Higistades ning kimbatuses jõuad viimaks alla tagasi. Ära käisid!
Ent arusaamatus ja hämmeldus jäävad. Siis meenutad ammu-teada tõsiasju - et Paju lahing oli Vabadussõja kõige otsustavamaid ning kuulsamaid, et 2008. aastal tähistame suure aplombi ja suurte rahade, kõnede-laulukooridega vabariigi 90. aastapäeva, olles selles suuresti tänu võlgu siin oma elu andnud eesti ja soome meestele.
Hiljem loed Internetist, et sa polegi esimene, kes selle üle imestab - seda lohakust, laiskust ning ükskõiksust on valgustatud juba varemgi. Ja jõutud mõistagi küsimuseni: kes on süüdi? Kelle oma see mälestusmärk koos mälestusega õieti on?
Aga kummaline küll, süüdlast-omanikku pole üles leitudki. Kuni see välja selgitatakse, tuleks sammas ja selle ümbrus (muru on seal muide kiiduväärse hoolega pügatud, au pügajale!) kuulutada keelualaks vähemasti välismaistele turistidele. Sest ise me ju teame, millised oleme.
Või kas ikka teame?
