Energia vajab lahendusi, mitte uusi pettumusi
Juba päris pikalt püsivate plusskraadide tõttu näib ehk isegi kohatu rääkida energiast ja selle nappusest, kuigi heitlikud suveilmad ei lase nii lihtsalt unustada ka Eesti ilma kohta käivat ütlust – üheksa kuud ootamist ning siis kolm kuud pettumust.
Energiajulgeoleku kindlustamine on aga päevakohane neilgi kolmel kuul, mil valmistutakse järgmiseks pikaks ootuseks.
Kui veel hiljuti polnud Euroopa Liidus ühtset energiapoliitikat ja iga riik vaatas ise, kuidas oma energiavajaduse kaetud sai, siis viimasel paaril aastal on ELis ühise energiapoliitika kujundamisega peale hakatud.
Ja seda seetõttu, et on taibatud – üksi ollakse haavatavad. Nii näitas näiteks gaasitüli Venemaa ja Ukraina vahel, et gaasikraanid võivad suletuks jääda ka euroliidu riikides. Ainuke võimalus selliseid ebameeldivusi vältida on teha koostööd.
Ka tänavu jaanuaris poleks nii mõnigi EL liikmesriik pidanud külma taluma, kui erinevate ELi riikide vahel olnuks piisavalt ühendusi. Neid aga napib.
Seetõttu kannatasidki näiteks Bulgaaria, Slovakkia ja teised riigid gaasitarnete peatumise tõttu külma, samas kui kõrvalasuvate ELi riikide mahutites oli gaasi piisavalt. Mida aga ei olnud, olid ühendused ehk torud.
Julgeoleku riskid
Tihti kuuleme ka Eestis, et Euroopa peaks vähendama sõltuvust Vene gaasist, sest Venemaa võib gaasitarneid kasutada poliitilise mõjutusvahendina. Selles väites on siiski üks pisike viga.
Nimelt pole kogu EL gaasitarbimises Venemaa osa suur, vaid umbes 30 %. Ülejäänud gaas tuleb Põhja-Aafrikast, Norrast ja Pärsia lahe piirkonnast.
Probleem on aga selles, et mõne ELi liikmesriigi sõltuvus ühest tarnijast on ebamõistlikult suur. Nii on Ida-Euroopas riike, kus ligi 100% gaasist tuleb Venemaalt ning gaasi osakaal kogu riigi energiatarbimises on kõvasti üle poole.
Selliste näidete puhul võib rääkida energiajulgeoleku riskidest. Niisugust sõltuvust aitaks oluliselt vähendada uute ühenduste rajamine erinevate ELi riikide vahel. Ehk kui näiteks Vene gaasi ei tule või on see liiga kallis, saab kasutusele võtta kuskilt mujalt imporditud gaasi.
Teine küsimus puudutab tervikpilti – kust EL energiat ja sealhulgas gaasi saab ning kas tegu on puhtalt majandusliku küsimusega või on sel ka poliitiline mõõde. Muidugi üritab Venemaa saada endale võimalikult suurt osa ELi gaasiturust ning sellega oma mõju suurendada.
Seda eesmärki kannavad uued projektid, nagu meile liigagi tuttav Nord Stream, samuti South Stream Lõuna-Euroopas.
Euroopa huvides on aga ka tervikpildis gaasi impordipiirkondi mitmekesistada, mistõttu on vaja näiteks Nabucco gaasijuhe, mis tooks Aserbaidžaani ja Kesk-Aasia gaasi Euroopa turule Venemaad läbimata.
Vaja järgmisi samme
Niisiis on siingi vaja Euroopa ühtsust, et tarnijate juurest algavates torujuhtmetes valitseks tasakaal, et ükski varustaja ei pääseks liialt domineerima.
See kõik puudutab otseselt nii Eestit kui teisi Balti riike, sest ajaloolistel põhjustel oleme olnud pea täielikult muust Euroopast ka energiaühenduste mõttes täiesti ära lõigatud.
Mis puudutab gaasi, siis ainsad Eestisse tulevad gaasijuhtmed saavad alguse Venemaalt. Ka elektri osas on meil võimsad ühendused Venemaa ja Lätiga, kuid vaid üks suhteliselt väike ühendus Estlink 1 Soome.
Et energiasaare staatusest välja murda ning energiaühenduste mõttes tõeliselt Euroopa osaks saada, tuleb rajada uued ühendused. Eestist Soome uue elektriühenduse rajamine algab loodetavasti õige pea, samuti Leedust Poola ja Rootsi.
Alles siis saame öelda, et meie elektriturg on osa Euroopast. Mis puudutab gaasi, siis peaks meie gaasivõrgud näiteks Skandinaavia omadega ühendama.
Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika ülesehitamine on käinud päris tempokalt. Veel kolm aastat tagasi sellest keegi isegi väga ei rääkinud, kuid eelmise aasta lõpus võttis EL vastu energia- ja kliimapaketi.
Nüüd tuleb minna edasi – ehitada Balti riikidest Soome, Rootsi ja Poolasse suunduvad elektriühendused, astuda kogu Euroopa tasandil tegelikud sammud Nabucco gaasijuhtme valmimiseks ning rajada süsteemselt gaasiühendusi erinevate Euroopa Liidu riikide vahel.
Ja loomulikult leida kõige selle kõrval energiakandjaid, mis vähendaksid Euroopa sõltuvust muust maailmast ning hoiaksid looduskeskkonna puhta. Et vähemalt energiajulgeolekus ei järgneks pikale ootamisele pettumus.
