Erikoolis imet ei sünni
Lapsed, kelle elust nüüd räägin, ei ole valdavalt hästi toime tulevatest peredest. Alaealiste komisjoni (AK) satub muidugi ka n-ö korralike perede lapsi, aga nendega on valdavalt lihtsam, sest kui vanemad vähegi oskavad-tahavad kaasa töötada, siis on AK tegevusest ka kasu. Seda isegi siis, kui laps kasvueas korduvalt komisjoni ette satub.
Mõnigi kord oodatakse komisjonilt liialt palju, aga meie tegevust korraldav alaealise mõjutusvahendite seadus on võimalustelt üsna hambutu. Õigupoolest on kogu komisjonide süsteem nõukogudeaegne relikt, mida mujal riikides ei kohta.
Meie AKd on vabatahtlikest liikmetest koosnevad kogud, kelle volitused midagi koordineerida või kohustada on minimaalsed ning oleneb iga liikme motiveeritusest, loodud programmide ning koostööpartnerite võrgustikust, kas heast tööst tuleb midagi välja.
Vananenud seadus
Praegune alaealise mõjutusvahendite seadus on kehtinud juba 10 aastat ja seda on muudetud korduvalt, aga üksnes kosmeetiliselt.
Teatud seadusemuudatusi on haridus- ja teadusministeeriumis pusitud kolm aastat, kuid need pole tagasihoidlikumalgi kombel Riigikogu põrandalt läbi läinud.
AKde reformimist saab aga tervikuna vaadelda üksnes kooskõlas vajaliku haldusreformiga.
Ühest küljest ootan, et üha rohkem omavalitsusi saaks oma heal tasemel komisjonidega ise hakkama ja suudaks ka vajalikke ennetusprogramme töös hoida.
Teisalt ei peaks riik selles valdkonnas piirduma üksnes nõrga koordineerimisega nagu praegu, vaid tagama korraliku süsteemi, mida ministeeriumi tasandil vahetult nii juhitakse kui pakutakse ka tsentraalselt korraldatud mõjutusvahendeid. Nagu näiteks rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavus kõikjal Eestis või võimalus suunata laps enne erikooli mõnesse õpilaskodusse.
On aga veel üks võimalus, mille üle 10 aastat tagasi jõuliselt arutleti - noortekohtud. Euroopa õigusruumis on see kõige tavapärasem mudel.
Kohtusüsteemi laiendamine võib aga olla kohmakas ja kallis. Alternatiivina võiks mõelda praeguste komisjonide muutmist professionaalsemaks, sest olemasoleva süsteemi nõrkused on nii suured, neist ei taha avalikult rääkidagi, kuna ridu loevad ka meie kliendid või nende seaduslikud esindajad.
Erikoolide teema on olnud aastaid kondiks hambus nii õiguskantsleri bürool kui ka ajakirjandusel ning kirstunaelaks ministeeriumile, ent siiani pole midagi muutunud. Vajaka on jäänud eeskätt poliitilisest julgusest otsuseid vastu võtta.
Lisaks üheksale seaduslikule mõjutusvahendile on erikooliga hirmutamine jätkuvalt kümnendaks vahendiks. Harju maavalitsuse alaealiste komisjoni "rekordimees" on nooruk, kes astub AK ette juba kuuendat korda.
Tema puhul on juba ammu olemas alus kas või erikooli suunamiseks, kuid me pole seda ikka veel teinud, kuna loodame, et teda saab muude tugistruktuuridega aidata.
Alles siis, kui kõik muud mõjutusvahendid on end ammendanud ja kohalik kool või kogukond ühe lapse tõttu liiga palju kannatab, teeme otsuse erikooli kasuks. Seda juhtub aga väga harva, vaid 1-2 korda aastas.
Usaldusväärsus puudub
Erikool kui selline ei suuda teha imesid üheski riigis, olgu seal nii palju nõustajaid ja kasvatajaid kui tahes. Olen külastanud vastavaid asutusi kümmekonnas Euroopa riigis.
Inglismaal on 50 õpilasega erikoolis 200 töötajat, Hollandis on neid 60 lapse kohta 120, Poolas on kasvandikke ja töötajaid enam-vähem võrdselt. Eesti erikoolides on praegu keskmiselt 20-30 last ja kuni 50 töötajat.
Kõigil neil, sisuliselt väga erinevatel süsteemidel on aga üks ühine nimetaja: umbes 60% endistest kasvandikest jätkab kuritegude toimepanemist.
Meie justiitsministeerium on avaldanud arvamust, et kuna tüdrukud sooritavad korduvalt kuritegusid harva, siis nende puhul tuleks erikooli suunamisest loobuda ja otsida alternatiivseid mõjutusvahendeid.
Pudelikaelaks Eesti erikoolide puhul on aga korra ja usaldusväärsuse puudumine selles valdkonnas. Laps suunatakse erikooli kohtulahendi alusel, mis on ka osa kohtusüsteemi autoriteedist. Tänasel päeval saab seda lahendit aga vabalt ja karistamatult eirata - laps võib erikooli üldse mitte jõuda või sealt minema joosta, ikka uute süütegude suunas.
Kolme praegust erikooli Tapal, Puiatus ja Kaagveres olemasoleval kujul säilitades ei ole probleeme kindlasti võimalik lahendada. (Puiatu erikooli otsustas haridusministeerium sügisest sulgeda. - Toim.) Need on väga suuri ülalpidamiskulusid nõudvad asutused, mille tulemused ei vasta enamasti ootustele.
Erikooli keskkond peab olema turvaline nii õpetajatele kui õpilastele, aga nende arhitektuur, personal ja õigusaktid seda ei võimalda.
Kus on lahendused?
Kui lapse jaoks üliolulised institutsioonid - kodu, kool ja omavalitsus - suudavad oma tööd piisavalt hästi teha, siis noor meie komisjoni ette üldjuhul ei satu. Need kolm vaala ei saa aga tihtipeale isegi elementaarse suhtlemisega hakkama. Lapsevanem pole huvitatud ja ka kool ei taha või ei suuda rohkem pingutada, omavalitsuse töötajal tähtsamaidki muresid.
Aga kui laste probleemid alaealiste komisjoni või politseisse jõuavad, on juba hilja. Siis saab nukralt ja jõuetult pealt vaadata, kuidas üks kasvatuse ja toeta jäänud noor inimene haridustee pooleli jätab või sirge sammuga vangla suunas marsib.
Vajame rohkem varajast sekkumist, mis on lahutamatult seotud kodu, kooli ja omavalitsuse vastutusmäära tõstmisega. Paljudes riikides on võimalik vanemaid karistada, kui nende laps ei täida koolikohustust, sest uuringute järgi hakkab lumepall paljuski veerema just sealt. Näiteks Hollandis võib rahatrahv sel puhul ulatuda üle 7000 Eesti krooni.
Isegi koolikohustust puudutavad kavandatavad muudatused põhikooli- ja gümnaasiumiseadusse võivad jääda hambutuks, sest kui kool ja omavalitsus seaduslikke võimalusi ei kasuta, ei saa ka mõjutusvahendeid rakendada. Tulemus jääb ikka vaid motiveeritud inimeste kanda, sest süsteemid on nõrgad.
Aga täisväärtuslike kodanike kasvatamine peaks meie väikesele kogukonnale olema sedavõrd oluline, et selle nimel tuleb palju nõuda, nii et oleks lõpuks võimalik ka palju vastu saada.
