Eriline turg, mida meil ei ole
Minu lemmik koht, kust toitu ostan, on Kalamaja turg, mis asub Balti jaama lähedal ja on ümbritsetud valdavalt sajandivanustest pastelset tooni puitmajadest - suurem osa elumajad, mõned ka uuemad büroohooned, mis sulanduvad truult ümbruskonna nostalgilisse miljöösse.
See turg on kõigest veerand tunni jalutuskäigu kaugusel minu koduuksest. Laupäevahommikused jalutuskäigud sinna on kujunenud mulle iganädalaseks traditsiooniks. Peale minu veel sadadele, kui mitte tuhandetele tallinlasele - peredele, noorpaaridele, üksikutele uitajatele, sõpruskondadele, üliõpilastele, haritlastele, kunstnikele, ametnikele, äri- ja finantstegelastele ja teistele, kes otsivad huvitavaid maitseelamusi ning hoolivad oma tervisest ja kohalike väikeettevõtjate käekäigust.
Suurem osa kohaletulnutest on Kalamajast, vana- ja kesklinnast, Rotermanni kvartalist ja Pelgulinnast, aga ka kaugemalt, magalatest ja maaltki. Vanalinna, raudteejaama ja sadama lähedus toob kohale rohkelt välismaalasi.
Ostjaskond on küll lai ja kirev, aga see-eest üsna püsiv. Ning ega kauplejaskondki selles mõttes erine. Valdavalt kõlab eesti keel, kuigi mitte alati prefektne grammatika ja intonatsiooni poolest, aga see-eest on keelel elav kõla. Turul on juba ammuilma mõistetud, et soe ja elav suhtlemine on teineteise mõistmiseks vajalikum kui korrektne, ent külm keelekasutus. Üldiselt tunnevad ostjad pea kõiki müüjaid nägupidi. Müüjad aga tunnevad oma kaupa.
Kalamaja turg ongi mitte ainult ostmise, vaid ka suhtlemise koht. Kui küsida, et miks eelistab keegi üht või teist ostukohta, siis mõtleb enamik ennekõike kaubale, aga mulle ja ilmselt ka teistele Kalamaja turu sõpradele meeldib selle koha juures kogu atmosfäär, mille juurde kuulub ka juugendliku metallkarkassi ja klaaskatusega turuhall. See sobib kokku Balti jaama vanalinnaga ühendava tunneli sissepääsude-varjualustega. Ei mingit plastmassi, kipsi ega odavat klantsi.
Turgu ja turulisi tuule ja sademete eest kaitsvate klaasseinte vahel hõljub mõnusat küpsetamis- ja saialõhna. Ülakorrusel on õdus kohvik koduste mahlade, ürditõmmiste, värskete saiade ja koduste suupistetega.
Lettidelt näeb ilmekalt, milline aastaaeg Eestimaal parasjagu on, mis kasvab-valmib, millises olekus on kohalik puu- ja köögivili. Kui aastavahetuse paiku Eestis tomat ei küpse, siis Kalamaja turul värsket tomatit ka ei näe. Nii ei ole mõeldav, et importkaubale „Eesti" silt juurde pannakse või värske köögivilja pähe vesise maitsega pestitsiidipomme pakutakse. See-eest saab talvekuudel osta purgis tomati-sibulasalatit, värske kapsa asemel hapukapsast, maitsetu importkurgi asemel kohalikku hapukurki. Müügil on vähemalt kümmet sorti kodumaist kartulit ning müüjad oskavad selgitada, kui pikalt üks või teine keetmist vajab või milline kõlbab salatiks, milline püreeks.
Tallinn on piisavalt suur linn, et sedalaadi turge võiks siin olla suisa mitu. Aga nüüd tuleb kahjuks välja öelda seda, millest tähelepanelikum lugeja ilmselt juba aru sai: tegelikult sellist turgu Tallinnas ei olegi. Ka mitte Kalamajas. Kalamaja ja vanalinna vahele jääb Jaama turg, aga see pole kaugeltki see.
Aga ometi, kui päevakorda kerkib Jaama turu kadumine või asendamine uute hoonetega, leidub alati neid, kes suhtuvad sellesse traagiliselt ning väljendavad ajaleheveergudel südantlõhestavat turunostalgiat, pajatades murelikke jutte mitmekesise, kohaliku ja tervisliku toidu kadumisest, tükikese Tallinnale omase kultuuri hävimisest ja nii edasi.
See, kas kasimatus ja kusehais kuuluvad Tallinna kaitsealuste nähtuste hulka, jäägu laiema ringi otsustada, aga selle turu praeguse imago taustal on mõistetav, miks nii mõnigi moodne ja edukas tallinlane hoiab sellest eemale, öeldes, et meil on suurte ostukärude ja üüratute parklatega avarad super- ja hüpermarketid ning turud on eilne päev. Et mis neist taga nutta. Või kui mitte eilne päev, siis on need nn teise Eesti pärusmaa. Et turgudega kangastub silme ette defitsiidiaeg, sahkerdamine, arvete klaarimised, riknenud kaup, lillade paistes nägude ja poksikinnastest kokku õmmeldud nahktagidega ropud tüübid.
Enne, kui mingit turgu kaitsta, õigustada või taga nutta, tuleb endale aru anda, milline on turu roll ja mida see ühiskonnale juurde annab. Tühi kõht ju meid kummitama ei hakka, kui Eestist kaoks ka viimnegi turg. Selle eest kannavad hoolt marketid, mis ka sõna-sõnalt turgu tähendavad, kuid on sisuliselt suured identsed poed, mis, tõsi, pakuvad Eestis veel väga laias valikus kaupa erinevale maitsele ja rahakotile.
Kui rääkida turust selle traditsioonilises mõttes, siis paraku näib, et turu- ja putkakaubandusest kaugele edasi arenenud ja hästi elavas Eestis on jäänud tänapäevane turu tähendus üldiselt hoomamatuks. See, et turg on midagi heas mõttes erilist.
Selle tähenduse mõistmiseks ei ole vaja minna Põhja-Aafrikasse kauplemis- ja tingimiskunsti harrastama, piisab, kui põigata mõnel oma äri- või ostureisil Londonis läbi Borough' Marketilt, turult, mis on oma praeguses asukohas Thamesi lõunakaldal tegutsenud 250 aastat ja on äärmiselt elujõuline praegugi.
Southwarki katedraali lähistel asuv Borough' on Londoni vanim toiduturg. Sellel on pikaajalised traditsioonid puu- ja köögivilja hulgimüügikohana. Hulgikaubandus toimub öösiti, välja arvatud laupäeval, kahest kaheksani hommikul. Samuti on see turg riigi tähtsaim kvaliteet-, niši- ja tervisliku toidu jaemüügikoht. Sealset toidukaupa iseloomustavad sellised märksõnad nagu organic (öko, mahe), food miles („toidumiilid" - näitab, et toit pärineb lähedalt, selle transpordile on kulutatud võimalikult vähe kütust, st saastatud keskkonda) ja Fair Trade („õiglane kaubandus", mis rõhutab õiglase tasu maksmist tooraine tootjatele ehk farmeritele).
See turg pakubki heas mõttes erilist - ehedat, puhast, eksootilist, st kõike sellist, mida on kauplustest raske leida. Kiirtoitu ja suupisteid, mis erinevad suurte kiirtoidukettide pakutavast nii maitselt kui toormelt. Tipptundidel on see tulvil pintsaklipslastest, sest naabrus on tulvil büroohoonetest.
Aga konks peitubki selles, et selle turu maine on kõrge, sootuks midagi muud sellest, mida arvab turust valdav enamus meie pintsaklipslastest. See ei tähenda, et see on ostukoht üksnes jõukamale elanikkonnale, kindlasti aga neile, kes hindavad kvaliteeti, erinevaid maitseid ja kes on nõus selle eest keskmisest rohkem maksma.
Aga miks siis rohkem maksta? Borough'l on kauba päritolu loomade ja peenardeni täpselt teada. Seal käimine ja ostmine on elustiili, imago küsimus. Muuseas, seda juhitakse heategevuslikus korras, usaldusmeeste kolleegiumi liikmed on pehmelt öeldes jõukad inimesed, kes elavad kõik Borough's.
Balti jaamas eksisteerib küll nn roheline turg, kuid - parandage mind, kui eksin - sealne kauplemine on koondunud paarikümnele meetrile, on loid ning valik on üksluine. Nendest mõnest entusiastist, kes seal oma talutoodanguga kauplevad, jääb väheks, et turu nime välja teenida.
Paraku tundub, et turu asotsiaalne vari kummitab veel liiga elavalt meie eliiti ja tarbijaid, kes on äsja harjunud supermarketites pakutava kvantiteedi ja pakenditega ega oska toidule veel muid väärtusi juurde mõelda. Kuni turgude säilitamist ja arendamist ei võta eest vedada majanduseliit ja arvamusliidrid, kerkib praeguste räämas ja asotsiaale ligi meelitavate turgude asemele ka edaspidi Säästumarketeid, Maximaid ning äri- ja nn kultuurikeskusi.
Aga Tallinnas, nii nagu teistestki Eesti linnades, tegutsevad hooajaliselt ka mitmed teistsugused, temaatilised turud - jõuluturg, keskaja turg ja muud sellised. Need on elitaarsed, nendel müüdav kaup on kvaliteetne, esinduslik ja ütleme nii, et mitte odav. Nendel nö näidisturgudel käimist ei pea häbenema, enamgi veel, nendel veedetakse pere ja sõprade seltsis aega. Miks ei võiks üks püsiturg nendelt malli võtta?
