Esietendus enne proove
Mingis stseenis tundis minusugune kutsikas järsku, kuidas pole vaatajate toole, eesriiet ega lavagi, vaid olen mina keset sündmustikku. Näis, nagu toimuks kõik läbi minu.
Hiljem pole ma seda kogenud. Kõik on kellegi teise jagu, isegi parteid. Hästi palju pulli ja võimalikult odavat tsirkust.
Pole minu mure arvustada juba ette, milline on 7. mail lavastus “Ühtne Eesti suurkogu”. “Ühtne Eesti” võiks tähendada Nõukogude Liidu või hitlerliku Saksamaa parodeerimist meie meelekindluse (või meeleparanduse) arvelt. Umbes nii, et näete, meil eneseiroonia toimib ja on selgesti totalitaarsuse vastane. Meie ei vaja streike ega ametiühinguid, vaid korraldame oma elu hea teatri abil.
Soovid ootavad kraavis võimalust välja hüpata
Pole saladus, kuidas erakonnad otsivad mitte ainult pooleterameeste ühisosa, vaid ka nn uut sõnumit. Otsitakse uue hooaja avatükki, mis jõuab lavale millalgi aprillis 2011. Tükk käes, algavad proovid. Seevastu tänavu 7. mail esietendub kaks tükki ühes (poliitika ja teater koos), kuigi nende ideoloogilised proovid algavad alles esietenduse järel, sügisel. Ja ma ei tea meil ainsatki erakonda, kes suudaks oma ajaloo konspekteerida mitte pikemalt kui üks lehekülg. Selles osas on tänavused eeltööd tulevasteks valimisteks küll traani maitsega.
Uues sõnumis ei saa olla soovi “Olgu terve Eesti üks ühine ülikool!”. Ehkki soov ise on ühiskondlikus alateadvuses täiesti olemas, pole mõtet tagasi ajada. Läheks see nii, saaksime karja hulkuvaid residente, kes jäävadki ringi kolama, sest professuurid on täidetud. Soov “Olgu terve Eesti üks ühine muuseum!” õnnestus kraavi lasta, ent ainult päevakorrast maha võtta, mitte hauda matta. Järgmistel aastatel tõstetakse ta kraavist välja ning kogu sõit jätkub.
Samamoodi läheb ka ühise ülikooliga, mille tõeliseks probleemiks on jätkuvalt korralik kutseharidus. Õpetaja on kutse, magister kraad, filoloog eriala. Neist viimane peaks olema kõige tugevam, kuid see on vaieldav – eriti siis, kui inimene valdab mitut eriala, kuid mitte täienduskursuste, vaid praktiliste kogemuste kaudu.
Vabariigi halvavalt paeluv valitsemine
Kui sirvida meie naiste- ja seltskonnaajakirju, siis jääb mulje, et aetakse läbi tosinkonna tädiga. Ärimehi on ehk viiekümne ringis, meespoliitikuid koguneb vahest kolmkümmend. Miljoni inimese kohta 0,1% tegijaid. Vaene rahvas!
Olgu – foto võib eksitada. 1% käib meile siiski üle jõu. Enamik sellest seltskonnast üksteist ei tunne, teki all kobatakse seega võõraid. Kui seda võõrust mõeldakse vähendada ühekordsete teatrietenduste abil, kus oldi siis kakskümmend aastat varem, mil oleks võidud ju kohe põhiseadusesse sisse kirjutada, et “Eesti Vabariiki valitsetakse nagu näitleja teatris publikut, nimelt fastsineerivalt.”.
Eestimaa Rahvaliidu juhtide otsus alustada liitumiskõnelusi Sotsiaaldemokraatide Erakonnaga tähendab seda, et ERL tunnustab SDE kuulumist Tallinnas koalitsiooni Keskerakonnaga ja järelikult ka Keskerakonna lepingut Putini parteiga Ühtne Venemaa. Kui ka see on teater, siis küll isetegevuslaste oma.
