ESTO väärika surma hakul
Esimesele, 1972. aastal Torontos toimunud ESTO-le kogunes rohkem kui 10 000 osalejat igast maailma nurgast. Ainuüksi tantsurühmasid ja laulukoore võis loendada tosinate kaupa. 1988. aastal, kui ESTO jõudis Melbourne’i, lendas sinna ainuüksi USAst neli eestlastega täidetud Boeingut.
Aga mullu mais Münsteris peetud ESTO köitis kõigest 500 inimest. Nende hulgas polnud ainsatki välismaal tegutsevat eesti tantsurühma ega koori ning suurem osa meelelahutusprogrammist jäi Eesti riigi sisustada.
“Me olime kõigest pealtvaatajad,” tõdes üks Ameerikas aktiivselt Eesti asja ajav nimekas väliseestlane. “Meie panus Münsteri ESTOsse oli peaaegu null.”
Üks ülemaailmsete eestlaste päevade eesmärke on olnud kodueestlaste toetamine. Aga nüüd toetavad hoopis kodueestlased ESTOt – seda mitte ainult esinejate, vaid ka rahaga. Kogu protsess on ümber pööratud.
Tagurpidi pööratud
Kas ESTO aeg on läbi? Traditsiooni kaitsjad väidavad, et kokkutulekute eesmärk on siiski alles. Aga nagu ütleb toosama eelmainitud väliseestlane, on see paljuski kinni nostalgias: “Oleme laiali paisatud rahvas ning tänu ESTO-le on meil võimalik vanade sõpradega kohtuda.”
Aga miks ei võiks need kohtumised toimuda Eestis?
Sest kodueestlastel ei ole samasuguseid elukogemusi nagu väliseestlastel. Nad erinevad üksteisest nii mõnelgi häirival moel. Olles veetnud peaaegu kogu oma elu Eestist eemal, tunnevad väliseestlased end kõige paremini omasuguste hulgas. Neil pole Eestis “vanu sõpru”.
Võõrsil Eesti eest võidelnud inimesed on nagu lahingukaaslased sõjas – nende hinges on tugev ühtsus ja solidaarsus, aga mitte tingimata Eestis elavate rahvuskaaslaste suhtes.
Teist põhjust, miks ESTO aega lõppenuks peetakse, ei taha olulisest tähendusest hoolimata keegi välja öelda. See põhjus on poliitiliselt aktiivsete pagulaseestlaste tähtsuse vähenemine pärast 1992. aastat.
Aga ESTO ja teiste poliitilise taustaga Eesti-ettevõtmiste jätkumine lubab neil hoida oma enesehinnangut ja sotsiaalset positsiooni enda praeguses ühiskonnas.
Paljud neist, kes 1944. aastal Eestist põgenesid, olid pärit töölisklassist – õpetajad, insenerid, näitlejad, arstid, ametnikud. Nad ei olnud seotud oma maa ega pereäriga.
Nad pääsesid liikuma ja neil ei tekkinud kunagi küsimust, mida teha lammaste või hobustega, või kuidas öelda oma töölistele, et nad on kõigest ilma jäänud. Nad tegid töid, mida uus ühiskond vajas ning paljud said jätkata ka oma senisel erialal.
Õilsad kavatsused
Nende pojad ja tütred tundsid end võõrsil elades tõeliste eestlastena. Okupeeritud Eesti oli nende silmis aukartustäratav paik, mille elanikel oli seaduslike avalduste tegemiseks väga vähe võimalusi. Nad pidasid Eesti kommunistlike valitsejatega koostöö tegijaid äraandjateks ja uskusid, et just nemad, vabad mehed ja naised, on rahvusliku patriotismi tõrviku kandmiseks kõige õigemad inimesed.
ESTO sündis kõige õilsamate kavatsustega, milleks oli vaba eestluse säilitamine. Neid pingutusi tuleb austada ja seetõttu ei toeta ma ka ESTO traditsiooniga lõpparve tegemist.
Mingu need kokkutulekud väärikalt kõige kaduva teed, kui on nende aeg, ja peame neid edukaks kõige kiiduväärsemal põhjusel: neid pole enam vaja.
