Euroopa Komisjon peab olema range õpetaja
Seetõttu kurtis üks Eesti tunnustatumaid välispoliitika eksperte hiljuti meedias, et traditsiooniliselt väikeriikide huve arvestava Euroopa Komisjoni kaal on ELis jäänud liiga väikeseks.
Tegelikult on Euroopa võlakriisi lahendamise ajal just komisjonile vastutust ja kohustusi järsult juurde tulnud, sest liikmesriigid panustavad üha enam komisjoni analüüsile ning nende poolt komisjonile pandud otsustamis- ning hindamiskohustuse kaudu on ELi kui terviku mõju liikmesriikide poliitikale kujunemas senisest märksa suuremaks.
Suurem tõhusus
Komisjon on seejuures nagu õpetaja, kes ei saa oma stiili valida, vaid peab rangelt nõudma reeglite täitmist. Ranguse momenti rõhutab tõsiasi, et enamik ELi uusi reegleid nõuab valitsustelt riigivõla vähendamist ehk kasinust. Lisaks seonduvad komisjoni hinnangutega üha sagedamini trahvid, sest ilma järelevalve ja sanktsioonideta on kokkulepitut liiga lihtne eirata.
Näiteks 3. märtsil, vaid päev pärast fiskaalkokkuleppe allkirjastamist, teatas Hispaania peaminister Mariano Rajoy, et tema riik ületab tänavu varem kokku lepitud laenumahtu tunduvalt ehk teisisõnu eirab äsja allkirjastatud, ehkki veel jõustumata kokkulepet.
Osa trahve ilmselt suuremaid vaidlusi ei tekitaks – näiteks statistika võltsimise abil euroliitu saanud ja ka hiljem statistikaga petnud Kreeka kogemust arvestades on sätestatud trahv 0,2% SKTst riigile, mis võltsib oma statistikat. Kuid osa hinnanguid on paratamatult veidi keerulisemad ja vaieldavamad.
Kõige keerulisem on komisjonile pandud kohustus uurida, kas mõne liikmesriigi poliitika (näiteks seoses tööturu või kinnisvaraga) ei vii majanduse struktuurse tasakaalustamatuseni.
Meenub, kui tavaliselt optimistlik peaminister Andrus Ansip 2005. aastal hoiatas kinnisvarakriisi eest ning sai karmi kriitikat ekspertidelt, kelle sõnul võis kinnisvara hinnatõus vaid pidurduda. Välismaisel eksperdil on aga märksa keerulisem võõras kultuuriruumis oma seisukohti kaitsta.
Lisaks majanduse tasakaalustatusele peab komisjon analüüsima ka liikmesriikide poolt igal aastal esitatavaid stabiilsus- ja konvergentsiprogramme ning rahvuslikke reformikavu. Stabiilsus- ja reformikavu esitatakse juba 1990. aastate lõpust (need keskenduvad eelarve tasakaalustatusele), kuid alates eelmisest aastast koostatavad rahvuslikud reformikavad mõjutavad liikmesriikide arengut märksa laiemalt.
Näiteks Eesti plaanib täita või ületada kõiki üleeuroopaliselt aastaks 2020 seatud sihte ja on sätestanud neli eesmärki, millest kaks võib-olla mõneti üllatuslikult keskenduvad koolitusele ja viiksid Eesti elukestvas õppes osalejate hulka arvestades Põhjamaade tasemele.
Liikmesriigid ja Euroopa Parlament plaanivad lähiajal vastu võtta veel kaks eelnõu, mis sätestavad liikmesriikide riigieelarvete senisest märksa üksikasjalikuma analüüsi ELi tasandil – need tuleb Brüsselisse esitada eelneva aasta 15. oktoobriks. Loomulikult ootab eriti põhjalik analüüs liikmesriike, kes eelarve puudujäägiga toime ei tule.
Juba praegu tuleb komisjonil hinnata nii liikmesriikide poolt eelarve tasakaalustamiseks võetavate meetmete ajakava kui ka mahtu ning liikmesriikide võetud rahaliste kohustuste mõju.
Liikmesriigid, kelle puhul on leitud, et nad eelarve puudujäägi ja võlaga seonduvaid põhimõtteid rikuvad, peavad edaspidi koostama eelarve- ja majanduspartnerluse programmi, kus üksikasjaliselt kirjeldatakse puudujäägi “tõhusaks ja püsivaks” korrigeerimiseks teostatavaid reforme, mida komisjon peab jälgima. Tasakaalustatud eelarve põhimõtte rikkujaid ähvardab trahv 0,1% SKTst (Eesti puhul oleks see umbes 15 miljonit eurot).
Komisjonist võib teatud mõttes kujuneda piksevarras: liikmesriigid võivad hakata enamikku säästmisele ja tõhususele suunatud ebapopulaarseid otsuseid põhjendama komisjoni soovitusega.
Komisjoni hinnangute tähtsust suurendab nendel põhinevate trahvide suurem automaatsus. Juba 1991. aastal allkirjastatud Maastrichti lepingus leppisid liikmesriigid kokku, et komisjon peab analüüsima, kas iga liikmesriik järgib võla ja eelarvepuudujäägi piirmäärasid (vastavalt kuni 60% SKTst ja kuni 3% SKTst).
Eestile mõju väiksem
Kuid sanktsioonid olid sätestatud vaid eelarvepuudujäägi kohta ning nende jõustamiseks oli vaja liikmesriikide suure enamuse mitut otsust.
Eelmise aasta lõpul jõustunud ELi õigusaktid sätestavad, et kui komisjoni analüüs kinnitab eelarvepuudujäägi reeglite rikkumist, tulevad rikkunud riigile automaatselt trahvid – nüüd saab neid vältida ainult siis, kui trahvide vastu on vähemalt üheksa eurotsooni 17 liikmesriigist.
Uus asi on ka sanktsioonid riikidele, kes kokkulepitud võla ülempiiri ületavad ja ei vähenda seda kokkulepitud tempos (igal aastal 1/20 piirmäära ületavast osast). Eesti poliitikat mõjutavad uued ELi seadused vähem kui ühtegi teist liikmesriiki, sest meie riigi rahandus on traditsiooniliselt heas korras. Meie riigivõlg on ELi madalaim – 6% SKTst, mitu ELi liikmesriiki suurendas ainuüksi mullu ehk siis ühe aastaga oma riigivõlga samavõrra ja neil tuleb oma harjumusi järsult muuta.
Eesti eelarvepoliitikas ei tule prognoositavas tulevikus ka mingeid muutusi, mis tekitaksid pingeid. Eriarvamusi Eesti ja komisjoni vahel ei saa siiski välistada majanduse edendamiseks ja kodanike heaolu tõusuks valitavate lahenduste hindamisel.
Nii liikmesriikide kui ka komisjoni ja teiste ELi institutsioonide uus väljakutse on kujundada laiaulatusliku analüüsi põhjal toimiv dialoog, mis ei tekitaks ELi aluseid õõnestavaid vaidlusi ja vastastikust pahameelt, kuid annaks siiski tulemusi. ELi institutsioonid on uue võlakriisi tõrjumiseks ja majandusele uue hoo andmiseks väga põhjalikult valmistunud.
Edu saavutamiseks on aga avatud ja argumenteeritud arutelul veel olulisem roll kui kontrollil ja automaatsetel trahvidel.Komisjon ei saa võtta leebe õpetaja Lauri rolli, kes soovitas Tootsil teha vähemalt poolgi rehkendust, kuid kui ühiselt kokku lepitut ei rikuta, peab otsustusõigus alati jääma liikmesriikide juhtidele.
Euroopa Liit
- 75% elanikkonnast vanuses 20–64 aastat peab olema tööga hõivatud (Eesti siht 76%, 2010 tase – 74%).
- Investeerida teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst (Eestil sama, 2009 – 1,42%).
- Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine 20% võrra, võrreldes 1990. aastaga; taastuvenergia osakaalu tõstmine 20%ni energia lõpptarbimisest, energiatarbimise efektiivsuse suurendamine 20% võrra (Eestil samad sihid, kuid taastuvenergia osakaalu plaanis tõsta 25%).
- Madala haridustasemega ja õpinguid mitte jätkavate noorte osakaal peab jääma alla 10% ning vähemalt 40% uuest põlvkonnast peab omandama kolmanda taseme hariduse (Eestil viimane sama, õpinguid mitte jätkavate noorte osakaalu plaanis vähendada 9,5%ni, 2009 näitajad vastavalt 14 ja 35,7%).
- Vaesuse ohus inimeste arvu tuleks vähendada 20 miljoni (inimese) võrra (Eestis 49 500).
Eesti
- Tootlikkus hõivatu kohta peab tõusma 2009. a 64,5%-lt ELi keskmisega võrreldes aastaks 2020 80%ni.
- Eesti ekspordi osatähtsus maailma kaubanduses peab kasvama praeguselt tasemelt (0,088%) vähemalt 0,110%ni maailma kaubanduse kogumahtudest.
- Täiskasvanute (25–64aastaste) elukestvas õppes osalemise määr peab aastaks 2020 suurenema 17%ni (2010 – 12%).
- Vähendada eri- ja kutsealase hariduseta täiskasvanute (25–64aastaste) osakaalu alla 30% (2009 – 35,7%).
